Ma algselt mõtlesin panna selle postituse pealkirjaks “maast raha korjamisest”, aga siis jääb mulje, nagu raha kasvakski maas ja seda saaks sealt masside viisi korjata. 😀
Tegelikult tahtsin kirjutada teemal, kes ja kas inimesed üldse võtavad üles raha, mis nad maast leiavad. Mitte, et ma arvaks, et inimesed käivadki pea maas ja otsivad raha, aga vahel tuleb ette olukordi, kus keegi on raha kogemata maha pillanud ja sinna see jääbki.
Ma suhtun sellesse üsna normaalselt, sest kui ma juhtun nägema maas raha ning seda üles ei võta, usun, et see toob mulle halba õnne. Ma ei tea, kust ma sellise mõtlesime endale kaasa olen saanud, kuid minuga see juba kord on nii.
Pea igal korral, kui olen näinud maas raha, olen selle kindla käega üles võtnud. Miks? Ma usun, et rahal on oluline väärtus meie elus. Ma tean, et raha tuleb ja läheb, see ei ole püsiv, aga usun ka, et kui ma kohtlen raha halvasti, lähebki mu elus rahaliselt kõik nihu. Ma ei tea.. jah, imelik mõtlemine, aga nii ma mõtlen.
Teisest küljest, mul ei ole absoluutselt häbi seda teha ja päris tõsiselt, mind jätab täiega külmaks see, kuidas ümberringi inimesed mind vaatavad, kui seda teinud olen.
Täna hommikul oli selline olukord, kus ma läksin pangaautomaadi juurde ning ma leidsin teel sinna maast 26senti. Tegin pangaautomaadis oma toimetused ära ning minu juurde tuli väga hädises olekus vana onuke, kes küsis, kas mul 50senti on talle anda. Mul oli suur rõõm talle need sendid anda (need sendid olid ainuke sularaha mul taskus), missest et peaaegu pool jäi puudu. Samal ajal mõtlesin endamisi, et see onuke oleks kindlasti ise need leidnud, kui ma olen natukene hiljem tulnud, seega oli mul süda väga rahul. Onuke ütles, et mingu mul kõik hästi ja jumal mind kaitsku, soovisin talle sama ja meie teed läksid lahku.
Hiljem tulin pangaautomaadi juurde tagasi, et sula välja võtta ning vaatasin ega onukest kuskil ei ole, et talle juurde anda. Kahjuks oli ta juba selleks ajaks läinud.
Hiljaaegu andsin ühele noormehele, kes karkudega poe ees nii küüris oli, samuti kõik oma sendid. Sendid on ainsad, mida sularahana kaasas kannan, sest lapsed tahavad tihti kuskil poodides wc’sse minna, siis peab varu taskus olema.
Kordan veel, et raha tuleb ja läheb, kuid see tunne, et sa oled saanud kedagi aidata, see tunne jääb.
Aga mida arvate teie raha üles võtmisest maast, olenemata sellest, kas olete rahvarohkes kohas või ei?
Ma pole küll õnneks/kahjuks raha maast leidnud aga mul on reeglina kujunenud seisukoht- teistelt raha vastu ei võta! Kui ma maast leiaks raha siis ilmselt paneka ma selle esimesse korjanduskasti mille kuskilt poest leiaks. Teeks siia maast leitud rahaga midagi head.
Kärt.
Maast leitud sendid pidid õnne tooma. Enamasti olen vist üles võtnud. Kuigi ei ole ammu leidnud. 😀
Mulle tuli hoopis meelde seik, mil olin Kreekas noortevahetusel. Läksin võtsin pangaautomaadist raha välja ning hotelli tagasijõudes avastasin, et raha oli kadunud. Ise olin muidugi loll ja panin lihtsalt niisama taskusse selle. Käisin siis sama trajektoori veel läbi, aga oma raha ei leidnud. Läksin siis uuesti kurvalt hotelli ja kurtsin teistelegi, et 50 eurot läks nüüd “koolirahaks” õppimaks, et raha ei topita taskusse.
Pool tundi hiljem tuli üks teine projektis osaleja hotelli, endal nägu naerul, et täna on tema õnnepäev-oli ühe pangaautomaadi juurest maast 50 eurot leidnud..
Kõik siis hakkasid seletama, et see on ju Briti raha ilmselgelt, mine ja anna talle tagasi. Tema aga keeldus uskumast ja väitis, et ju ma olin juba kuulnud, et ta raha leidis ja tahtsin seda lihtsalt endale saada. Eks me siis natukene jagelesime ja lõpuks ta siiski jäi uskuma, et 99% tõenäosusega oli see minu taskust kukkunud ja andis mulle selle siiski tagasi.
Ühesõnaga üsna nõme olukord oli. Mina olin ise loll, et raha ebaturvalisse kohta panin ja ei teadnudki kas on õigust seda talt tagasi küsida või ei. Õnneks oli ta lõppkokkuvõttes siiski džentelmen 🙂
Mina leidsin viimati päris suure hunniku peenraha ühest Pola bentsukast laua alt. Noppisin kõik ülesse, kuigi mingit väärtust neil ei olnud (Poola grossid). Aga hea ikka ju raha leida:D
Britil oli muidugi väga piinlik situatsioon. Kujutan, et mis tundega selle raha tagasi said ja teine loobus.
Ja käekotti, kus rahakott sees, ma kunagu ei julge põrandale visata, rahakott pidi rahast tühjaks minema. Selline uskumus, mida ma piinlikkusega alati jälgin ja täidan.
Viimati leidsin 5eurot maast, ta oli vist juba tükk aega maas olnud, sest ta oli suhteliselt läbi vettinud. 5eurot on juba suhteliselt suur raha. Aga raha maast korjamisega on ka veidi piinlikum lugu, vähemalt minu jaoks. Eelmine aasta Bulgaarias vaatasin et oh, mingid sendid maas, hakkasin neid üles korjama, aga ei saanud. need oli maa külge liimitud. Ja siis mingid noormehed näitasid mu poole näpuga, naersid ja ütlesid midagi, ju nad ise kleepisid need sinna kuna varem polnud neid seal märganud, kuigi sellel tänaval kõndisin iga päev mitmeid kordi 🙂
ehk õpiks kirjutama
Oled kuulnud, et inimene õpib kogu elu? Ilmselt käib see ka sinu pihta, sest ega sa just oma õigekirjaga ei hiilga 😀
https://www.pinterest.com/pin/455496949790018451/ :Bulgarian favorite past time I guess 😀
Kui korjad maast-jãädki sealt korjama! Lase olla…
Korjan kûll raha üles ja ei leia, et see midagi õudset või naeruväärset oleks. Kord leidsin Haapsalust maast 500kr ja võtsingi endale. Aga samas kui näen, et kellelgi kukkus, ei võta endale, vaid juhin tähelepanu.
Ikka korjan üles aga mis puudutab kerjuseid siis neil raha ei anna..pigem ostan poest neile süüa..
Vaatan ise ka, et üks viga karjub teist…tuleks ikka enne üle lugeda oma tekst onju:D