No hei! Mõtlesin, et tulen lobisen veidi niisama – mis vahepeal teinud, mis südamel, kuidas läheb jne. 🙂
Olen siin peaaegu kolm nädalat juba ilma antidepressantideta kulgenud ja elu on päris mõnus. Ei olegi nii hull, kui kartsin. Kindlasti seda endasse sulgumist on natuke rohkem, väheke ka närvilisust ja emotsioonide kõikumist tavapärasest rohkem, aga ma proovin endale meelde tuletada asjaolu, et ma ju olen rase ja siis on see emotsioonide virrvarr kohati täiesti okei.
Käisime täna sõbrannaga Tikupoisis – istusime seal ligi 5 tundi. Ta mõtles, et võiks hakata ka blogima ja ma aitasin tal kodulehe valmis teha, blogi kujundada ja nendes asjades, milles tal võib tekkida ehk raskusi.
5 tundi pusisime – ega ma ka mingi proff ei ole, aga päris heal tasemel saan hakkama, ma arvan ning lõpuks valmis me ta saime! 🙂
Aidates kellelgi teisel blogi luua, meenus mulle, et minu blogitibuke saab ju aprilli lõpus juba 10. aastaseks. Tegelikult on veidi uskumatu küll, kui kiiresti see aeg lennanud on – ma mäletan blogimise algusaegu nagu eilset päeva. See teekond on olnud pikk ja vägagi konarlik, aga mul on tunne, et olen väga palju õppinud ja arenenud – usun, et paremuse suunas pigem. 😀
Ma ei ole tükk aega autokoolis käinud. Meil siin vahepeal oli lisaks Fordile üks teine auto, millel oli automaatkäigukast ja see andiski tõuke minna autokooli, sest siis saan ise autokooliväliselt koos Geiduga sõita, aga seda autot enam ei ole – läks ära just siis, kui sain loa koos juhendajaga liikluses sõita ning motivatsioon lihtsalt kadus. Siis olin haige. Siis oli Adeele sünna, mille korraldamise alla läks palju aega ja nüüd… pole autot, millega oleks harjutada saanud ja minus on tekkinud hirm sõitmise ees. Ma konkreetselt ei julge sõidutunni aegagi kirja panna. Ma kardan minna sõitma.
Ma tean, et aitabki see, kui kohe kirjutan autokooli, panen aja kirja ja kõik. See kummi venitamine aina süvendab seda hirmu. Ma tean-ma tean, aga öelge seda mu ajule ka – tema on see, kes sellest aru ei saa. 😅
Beebike vist elab ka hästi. Ma loodan. Ma ei tea, see rasedus on kuidagi nii…. tavaline või igapäevane, et väga nagu midagi erilist ei tunne. Südamelööke vahel kuulan, et lihtsalt endas see rahutunne oleks, aga muidu kulgeb elu tavaliselt. 🙂
Kass on peal nagu… aga samas ei ole ka. On see loogiline? Võibolla see väsimus mängib ka palju rolli – ärkan vara, sebin ringi, toimetan ja juba enne kella 20 tunnen, et tahaks magama minna. 😀
Kõigest sellest hoolimata tunnen ma ennast hästi, mõnus on olla, chill on olla – elan päev korraga, ilmad on ilusad ja ootan juba niiiii väga suve! 🤍
Kuidas teil läheb?
Mul läheb täpselt samamoodi,on kass aga nagu ei ole ka. Munarakukorjest olen ka taastunud aga samas nagu ei ole ka. Kõnnin ,kõht enam ei valuta aga samas mingi hetk tunnen et ei jaksa üht ja teist teha siis mõtlen ka ,et oleks see kõik juba läbi ja see tekitabki selle tunde et ,,Appi miks just mina pean seda läbi elama ,, . Ja nii ongi jälle kass peal kuigi võiks rõõmu tunda sellest et ilmad lähevad aina ilusamaks ja saab aina rohkem väljas olla ning et see on ju suur samm juba lapsukesele ehk lähemal .Autokooliga mul muide sama seis ,noo mitte kuidagi ei julge minna kuigi olen taastumas ja oleks ju nagu aeg minna ja asi ära teha muidu jäängi edasi lükkama aga noo kus saaks osta julgust juurde ? Ma ei tea kahjuks ,keegi võiks seda mulle öelda ka ja eriti mu alateadvusele ,mis kardab ise ka ei tea mida 😔.
Oeeh, hirm on ikka jube elukas – takistab meid elus niiii palju. 🙁
Oojaa,kahjuks on elus palju asju jäänd tegemata hirmu pärast 😔 Hoian pöidlaid muidugi,et autokool õnnestuks mõlemal ja see poleks asi mis tegemata jääks.❤
Ma juba panin sõidutunni kirja. 🙂
Tubli,pean motti võtma 😊
Tee siis sõbranna blogile reklaami ka ikka!
Juba tegin, pead silma peal hoidma 🙂