Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal on juba mõne päeva pärast möödas (juba nädal on möödas????????) sellest, siis vist oleks juba midagi kirjutada ka taastumise kohta.
Lugesin siin oma eelmistest keisritest taastumiste kohta ka – vaat kui hea, et ikka bloginud olen, sest, kui ma hakkasin mõtlema nende taastumiste peale, pidin tõdema, et ega ma väga midagi ei mäletagi. Joosepi keisri kohta mäletan muidugi rohkem, sest see ju tehti siin 2022 aastal, aga Adeele keiser toimus 2019 ja mul olid miskipärast teistsugused mälestused sellest. 😅
Aga, kes ise ka lugeda tahab, siis esimesest keisrist taastumise lugu on siin: https://janeblogi.ee/keha-ja-taastumine-parast-keisrit/
Ja teisest keisrist taastumise loo leiad siit: https://janeblogi.ee/joosepi-sunnilugu-plaaniline-keiser-ja-kogu-sellega-seonduv/
Seekord tehti keiser seljasüstiga, st olin ise samal ajal ärkvel.
Kui ma nüüd mõtlen nendele kolmele keisrile, siis kõige raskem taastumine on olnud just nüüd selle viimasega.
Jalgu tundsin suht kohe peale operatsiooni, kui mind oli kokku lapitud.
Peale keisrit jalgadele sain üsna kiiresti nagu ka Joosepiga oli, sest ma lihtsalt läbi pisarate sundisin end jalgadele ja liikuma – teadsin, et siis toimub taastumine ka rutem.
Mis oli uus minu jaoks – peale keisrit ma sügelesin üle kogu keha.
Pea nädal on möödas ja eelmistega sel ajal oli juba täitsa inimese tunne, nagu polekski mind äsja lahti lõigatud, aga praegu on endiselt veidi raske kõndida, öösel pigem magan terve öö ühes asendis, sest asendi vahetamine on natuke piin. Sisikond valutab. Küljel olles on tunne, nagu elundid sees on ka diivanil ripakil, seega on siin mõttes rasedusjärgne bandaaž sebida kiiremas korras. Kui ma asendit vahetades oma kõhtu nn koos hoian, siis kohe on kergem olla.
Leidsin kapist ühed retuusid, mis on kõrge pihaga ja ülevalt käib nagu korsett haakidega kinni/lahti. Kandsin neid muide kuni raseduse lõpuni – mega mugavad ja venivad, aga samas ei veninud välja ja praegu nt hoiavad ülevalt kõhtu nii hästi koos, et neid kandes on kohe palju kergem asju teha, asendit vahetada jne, aga kes meist tahaks öösiti püksid jalas magada? 😅 Mina küll mitte.
Haava osas nii palju, et see näeb jube välja. Verevalumid ja sinikad ja. Aga käisin eile arsti juures niite eemaldamas ja seal öeldi, et kõik on normaalne. Mul lihtsalt varem on haav olnud nagu haav ikka – ega seal midagi ilusat olla saa, aga ilusam ikka kui nüüd. Pidi kõik normi minema ajaga.
Kõht on isegi päris hästi tagasi tõmmanud. Ma ei mäleta, et ühegi teise sünnituse/keisriga oleks kõht nii ruttu tagasi tõmbunud. Ikka üsna pikalt oli rasedakõht ees.
Samas nüüd kogu selle rasedusega tuli kaalu juurde ka ainult ~3kg. Et suurt midagi sinna haiglasse jätta ei olnudki. 😅 Kaalunud ma ennast kodus ei ole, ei ole hetkel huvi ennast selliste asjadega stressata.
Raskusi ei tohi pikalt tõsta. Eks ma siin vahel kipun seda unustama ja siis pärast on natuke…. valus olla jälle. Aga enamasti katsun ikka meeles hoida ja mitte oma kehale liiga teha. Isegi, kui nii väga tekib see “tahan ise ära teha, ma ei vaja kellegi abi” mõttelaad. 😅
Selline taastumislugu siis seekord. 🙂 Kui miskit huvi pakub, julgelt jäta siia alla küsimus. Ma võibolla jätsin midagi välja. Kalamälu on mul üsna pikka aega siin. 😅
Update: kuna ma lasin ka steriliseerimise teha, siis võibolla seetõttu on taastumine pikem? Mul ju pole kogemust ainult sterrist taastumisega, et kas sellega kaasneb mingeid valusid jne? Kellel kogemust ainult steriliseerimisega, võib julgelt jagada, kuidas pärast olla oli. 🙂
Kas on tunda midagi ka selles mõttes, et steriliseerimine ka tehti? Või üleüldine taastumine ja seda ei ole nagu tunda? 😁 Küsin, sest endal sama asi plaanis, paber olemas. Nüüd ainult otsust oodata,kas saan keisri. Samamoodi 2022 a detsembris poja sündis keisriga, nüüd siis tuleks nagu teine. Arvan, et tänu steriliseerimisele see äkki hullem taastumine siis 🙄
Kusjuures ma ise ka mõtlesin üks päev, et äkki ongi see taastumine tsipa raskem selle sterri tõttu? Sest ma ju ei tea, kas sterri järgselt on mingeid valusid vms või kuidas ainult sellest taastumine oleks.
Minul on plaanis sterr. 11.veebr. on arstiaeg, kus ma kindlameelselt nõuan sterri. Käisin ka eelmisel kevad/suvel sooviga sterri. Tol korral hirmutas mind arst ära igasugu hirmujuttudega ja lasin spiraali panna. Aga selle tõttu on palju kõrvalmõjusid (kaalutõus/akne jne-kõige hullem variant enesekindlusele eks). Ja kuna mul on 3 last ja rohkem kindlalt ei taha, siis ei taha ma mingeid hormoone endale rohkem sisse süüa/toppida.
Sterri järgselt tegid natuke valu ainult välised kolm haava,igaühel üks õmblus peal.Üks siis naba juures ja kaks nii enam-vähem munasarjde kohal. Üle kümne aasta möödas ka juba muidugi aga muud nagu ei mäleta.
Ma praegu haiglas steriliseerimisega. Hakkan just haiglast koju minema.
Minul teevad teisel päeval põhiliselt valu sisselõike kohad (3tk) ja narkoosist taastumine võttis pikemalt.
Kas steriliseerimine on siis 100% kindel, et rohkem mudilasi ei saa?
Kuidas on lood sellega, et soovitatav on max 3 keisrit? Et pärast seda ei ole enam soovitatav vms?
Osad arstid teevad nii, et panevad klambritega kinni, neid vist pärast pidi saama ikka lahti võtta, et kui see lapse soov nii suur ikka on, aga mul lõigati läbi ja kõrvetati otsad ka veel ära, et jah, mul see ikka väga kindel, et enam sealt miskit ei tule. 😀
See keisrite arv nii individuaalne. Oleneb täitsa. Eks iga keisriga riskid tõusevad hiljem. Ma tean mõnda, kellel 6 keisrit ka tehtud ja elu ilus, pole midagi hullu. 🙂
Kuidas selle steriliseerimisega täpselt on… Kas sa rääkisid ÄE, et tahad ja tehtigi koos keisriga ära? Ma mõtlen ka sellele ( sünnib kolmas ) aga ei tea kust alustada 🙈
Raseduse ajal jah, ämmakas ise küsis, kas tahan. 🙂
Aitäh .
Tean nüüd enda ÄE ka küsida.
Mul oli esimene keiser neljanda lapsega ja ütleme nii,et kui kõik said vinks vonks olla juba nädala pärast siis mina taastusin ja tundsin põrguvalu pea kuu aega.Ainult tablettide peal elasingi.Magada oli kõige hullem.Sel ajal tahtsin ennast ausalt maha lasta😅