Töönädal oli just selja taha jäänud kui juba seiklesime Lasnamäelt Balti jaama, et rongiga maale sõita. Elu halvim otsus siiani on olnud see, et ma müüsin vankri maha. Seda vankrit sai lihtsalt kergkäruks teha ja.. mis ma siin ikka seda taga nutan. See oli ja on siiani elu halvim otsus, kui rännata ühest linna otsast teise kohutava kahesega ja äsja nime vahetanud neljasega, kes on otsustanud oma kõrvakuulmise just siis kaotada, kui astume kesklinnas ühistranspordist välja.
Tuleb tunnistada, et terve nädalavahetus oli närv õudsalt must ja mind võidi reedel vaadata kui halvima emana üldse, kes trammis ühte põngerjat süles hoidis, sest istekohti polnud ja samal ajal teist taga ajas mööda trammi, sest mis oleks veel toredam kui palava ilmaga trammis ühest otsast teise läbi rahvast täis ühistranspordi siiberdada.
Rongis suundusime kohe esimesse klassi, sest tavaklassis istekohti polnud ja ma ei hakanud isegi kaaluma, et plekiks paar euri vähem ja seisaks pea kaks tundi kuskil vahekäigus, kus Raimond saaks prükkarit mängida ja Hendrik SOS nuppe vajutada. Never ever.
Egas seal esimeses klassis olemine mingi privileeg olnud- ka seal olid prügikastid ja avar ruum laua all, kus lapsed rõõmsalt põrandapesulappe mängisid. Raimond, olles kahene, on hakanud rohkem avaldama soovi avastada maailma. Mis mul selle vastu ikka olla saab? Sõnad “ei” ja “ära tee” on tema jaoks tundmatu maa. Seega, kellel vähegi võimalust kergkäruga suures linnas liigelda- ära lase seda võimalust käest. Ma olin megaõnnelik kui sellest vankrikomplektist lahti sain, sest esikus on nüüd meeter rohkem ruumi, aga kurat ma olen nõus selle meetri loovutama kui ma ainult omale uue kergkäru saaks ehk vahetaks selle meetri rõõmsalt oma närvide vastu. Viimased hakkavad vaikselt üles ütlema.
Jõudsime kenasti Lelle ja seal ootas meid sääseparv. Lapsed, kes harjunud linnas elama, ei ole nendega eriti kokku puutunud. Minu jaoks oli huumor vaadata, kuidas üks imepisike sääsk võib nelja-aastast paanikasse ajada. Juba see, et ta üldse eksisteerib! Ei aga mind ajasid ka need vereimejad veel rohkem närvi.
Päev oligi põhimõtteliselt läbi, sest vanemate juurde Vändrasse jõudsime natuke peale kümmet. Ma olin tõsiselt nädalast väsinud ja ega pikka õhtut olnudki- magama ära, sest järgmine päev läksime Vändrast natuke kaugemale vanaema maja ümbrust kaevama, et saaks soklikorruse ära soojustada. Esialgu oli see töö ainult minu õlgadel, aga mind aidati väga palju. Alguses läks see kaevamine ludinal ja rõõmsalt, kuid mida edasi, seda närvilisemaks ma jälle muutusin. Palavus, päike, musta värvi riided, raske füüsiline töö- jeesh, parim kooslus palava ilmaga töötamiseks. Koos abilistega kaevasime umbes kuus ja pool tundi ning siis sai end värskendatud, korda tehtud ja grill võis alata. Sõime, jõime ja vanemate juurde tagasi. Ma olin laupäeva õhtul veel jõhkramalt väsinud, seega mõtlesime härraga, et läheks jalutaks kahekesi õues veidi- lastest eemal. Ja mõelge, terve selle päeva ei maganud lapsed mitte üldse. Vahel vajus pisemal silm kinni, aga nii kui hakkasin teda tuppa magama viima, laksatasid luugid lahti ja tema teatas, et tahab õue tagasi. Nojah.
Jalutasime õues, rääkisime juttu ja ega ka pikalt midagi seal teha polnud. Vanemate juurde tagasi ning kell oli sealmaal, et võiks magama minna, sest pühapäeval hakkasime suht varakult Tallinna poole sõitma. Õnneks vanemad tõid ära ja ei pidanud rongiga seiklema. Veel enam, et Rapla-Kohila vahel toimuvad mingid raudteetööd ja Raplast oleks pidanud rongilt maha tulema, bussiga Kohilasse ja sealt uuesti rongile. Thank god!
Aga muidu oli väga-väga-väga tegus nädalavahetus. Selline nädalavahetus, kus ma tundsin, et ei saanudki seda maalolemist nautida ning taaskord sain endale selgema pildi kui piiratud võimalustega elu on maal.
Lisan siia lõppu ühe pisikese videolõigu! olge chillid ✌
*Te võite proovida, kas kvaliteeti paremaks saab.
[youtube https://www.youtube.com/watch?v=X7ukw4bkduQ]
*Te võite proovida, kas kvaliteeti paremaks saab.
Mis laul seal videos mängib? 🙂
Beyond Beyond- So Alive
Kas sul on kasuisa? Kui jh, kus su päris isa?
Ning miks te autoga ei läind maale?
Mis sa selle all mõtlesid, kui kirjutasid et maal on piiratud võimalused?
Kolisime Tallinnast 250 km kaugusele maale nelja aasta eest ja minu ning meie pere jaoks kõik võimalused alles läksid lahti 🙂 Mul on nüüd piiramatult maad kuhu lillepeenraid teha, mul on kasvuhooned, mu laps võib vabadel päevadel kasvõi pimedani rattaga sõita, mu mees saab igal ajal ehtada. me kõik saame oma hobidega tegeleda (vana tehnikat taastada) ja meil on ruumi kus oma hobivahendeid hoida. Lähimasse linna on ~7 km ja kogu vajamineva saab sealt, Tallinnasse teatrisse jõuame rohkem kui vanasti, sinna on ainult 3 tundi autoga. Tartu ja Viljandi teatrimajad on veel lähemal. Lapsel on tasemel kool ja trennid muusikakool on kordades odavam kui Tallinnas. Inimesed on sõbralikud ja peale päevatööd võrkiiges päikeseloojangut nautides mõtlen pragu küll et never ever ei lähe ma enam kusagile linna ega korterisse. Tõsi taölvel on raskem, lund tuleb lükata ja kütta aga kevad suvi sügis on selle eest nii pagana nauditavad, et suudab ka selle talve üle elada.
Mul on sünnist saadik kasuisa olnud, aga ta on mulle justkui päris isa. Ma hea meelega ei räägiks minu jaoks täiesti võõrast inimesest, sest bioloogiliselt võib ta mu “isa” olla, aga mingis muus mõttes küll mitte.
Müüsime auto maha 🙂
Ma nõustun sinuga absoluutselt. Ma ise olen terve lapsepõlve maal elanud ning hetkel olude sunnil elan ma pealinnas, sest muud valikut ei ole, kuid minu suur südamesoov on maale kolida tulevikus ja seal oma ülejäänud elu veeta. Mõtlesin ma pigem materiaalseid võimalusi. Näiteks laupäeva õhtul tekkis olukord, kus mul oli ilmtingimata vaja poest ühte asja osta. Kuna tankla on sellises väikeses kohas õhtul hilja lahti, mõtlesin, et no problem, toon selle asja sealt ära. Seal selgus aga et kaardiga maksta ei saa ning maakohas asus pangaautomaat poes sees, mis oli ammuilma kinni. Teine asi- apteek. Paljudes maakohtades lahti E-R, aga mis siis saan kui ilmtingimata vaja nädalavahetusel rohtu osta kas endale või lastele? Pealinnas on apteek E-R ja seda kuni õhtu 21ni. Ning olemas valveapteegid, kust 24/7 vajalikke asju saada. Selle pangaautomaadi koha pealt veel seda, et SEB automaat oli millegipärast kättesaadav õues, kuid SWED oma oli poes sees. Poed on õhtu kella 23ni lahti kui peaks juhtuma, et läheb midagi vaja. Tööd on maal keerulisem saada. Linnas lähed esimesse poodi ja kohe võetakse kui sulle tavaline kassapidaja või saalitöötaja amet sobib ning kiirelt tööle vaja saada. Erialaga on ka kindlasti lihtsam tööd leida suuremas linnas. Mind absoluutselt ei hirmuta need lume lükkamised ja kütmine, puude lõhkumine ja need tavalised maatööd. Juba lapsena seda kõike tehtud. 🙂
E-P* ikka ja saab*
Nägin sind ka pühapäeval ära, kuna me elame suhteliselt lähestikku siis vahepeal olen mõelnud kûll, et ei tea kuna kokku jookseme. Lapsed olid jumala viisakad ja armsad sul 🙂 Vähemalt see hetk 😀
Kus sa mind nägid? 😀
Ei ole see elu maal üldse nii piiratud. Toidupood on avatud kella 22ni, linnas on see kõigest tunnike kauem. Ka siin on apteek nädalavahetusel avatud- küll ainult laupäeval aga siiski. Kui miskit niinii pakilist on, pöördud kiirabisse. Väikeste laste puhul on üldiselt ju esmaabi tarbed kodus olemas- a'la palavikualandja vms.
Rimi ees, pitsakarp käes 😀
Kui mehega koos maal olid. Siis miks sina üksi pidid kahe lapsega ühistranspordis jändama?
Miks te auto maha müüsite? Kergem ju lastega liigelda
Tema vedas meie kohvrit ja muid asju, mis kaasa võtsime.
Auto seisis enamus ajast niisama. Siis kasutasime kui maal käisime, seega ei näinud pointi teda alles hoida. Ei tea kui kerge- lasteaed ühe bussipeatuse kaugusel, arst kolme bussipeatuse kaugusel, poed maja kõrval. Odavam tuleb ühistranspordiga sõita ja seda on minimaalselt. Rohkem kõnnime nende ilusate ilmadega. Talvel kasutame rohkem ühistransporti. 🙂