Huhh, ma olen tänaseks haiguslehel istunud lastega kokku natuke üle kolme nädala ja ma võin öelda, et ma olen hulluks minemas. Kui hea on käia tööl, suhelda korralikus inimesekeeles ja nautida seda rahu, mis kodus puudub. Ei no, kodus on ka hea ja rahulik kui üks lastest magab.. 😀 Raimond saab järgmisel kuul kahe aastaseks, kuid see kohutav kahene otsustas natuke varem tulla.
Just paar päeva tagasi lugesin netist erinevaid artikleid kohutavate kaheste kohta ja hakkasin mõtlema, et ma pole midagi tõepärasemat enne vist lugenud. Ta ei kuula sõna, ta katsetab meie piire, ta on täiesti ülekäte läinud ning see aeg kui ta magab, on lausa nagu taevane õnnistus. Ausalt. Õnneks ta jääb suht rahulikult magama- pikutad koos temaga voodis 15 minutit ja ta magabki.
Veel on tal selline periood, et ta peab käte ja jalgadega näitama kui vihane ta on. Kui ta midagi ei saa, viskab pikali, hakkab jalgade ja kätega põrandat taguma ja sealjuures täiest kõrist röökima. Okei, sellega ma veel harjun. Võibolla. Aga on asju, millega ma ei harju- näiteks see, et talle meeldib vannitoas salaja veega lödistamas käia ja pärast pean ma terve kapitäis rätikuid kasutama, et vannituba kuivaks saada. Või sellega, et ta käib siin vahet pidamata ringi käsi rusikas, nagu mingi rusikakangelane ja kui parajasti tuju on, siis paneb kellelegi litaka kirja. Selles osas ma olen suutnud teda ohjes hoida ja ta isegi kuulab kui ma talle ütlen, et ta ei tohi mitte kedagi lüüa, aga kui ma seda teen, hakkab ta iseennast lööma.
Näiteks täna pikutasime voodis- Hendrik, Raimond ja mina kõige ääres. Ja need kaks ei saa kohe korralikult olla- nügivad üksteist jalgadega ja kätega ja siis olen seal mina, kes peab mängima sukelduvat vaala, et nende vahele pääseda. Ehk teisisõnu, koosolles on nad parjad marakratid ja ainult kaklevad. Aga kui nad on eraldi? Taevalik kui paid nad on. Tõsimeeli. Ma mäletan aegu, kus Hendrik kiusas Raimondit pidevalt- võttis mänguasju käest ära, juhatas ta viisakalt mängutoast välja ja pani ukse kinni ehk ta ei tahtnud Raimondiga mingit pistmist teha, sest kes ikka oma mänguasju tahab jagada eksole, vahet siis pole, et need kuuluvad ka vennale.
Mida vanemaks Raimond saab, seda rohkem see olukord on muutunud. Nüüd on Raimond see, kes Hendrikut kamandab. Jep, 1a ja 11k laps kamandab 4 aastast poissi. Ma poleks ka seda uskunud kui ise ei oleks näinud, aga nii see on. Õnneks tänaseks olen ma suutnud neile mõlemale selgeks teha, et mänguasjad on nende mõlema omad ja kui üks parajasti ühe asjaga mängib, siis teine ei pea seda samat asja saama vaid valib endale midagi muud ning kui see mänguasi vabaneb, võib ta selle võtta.
Kokkuvõttes, ma vahepeal mõtlen, et oleks kergem seitsme tuule poole plehku panna paariks tunniks ja siis tagasi tulla. 😀 Aga vot, ma imestan, et mu närv vastu peab. Küll kergemaks läheb, ma lohutan end. Vast 18 aastasena nad enam autode pärast ei kakle. Vähemalt mudelautode pärast.
Lisaksin veel seda, et tegelikult on nad mul sellised armsad sipsikud ja see närvesööv aeg on loogiline nähtus, mis lastega mingi vanuseni kaasas käib.
Näiteks täna pikutasime voodis- Hendrik, Raimond ja mina kõige ääres. Ja need kaks ei saa kohe korralikult olla- nügivad üksteist jalgadega ja kätega ja siis olen seal mina, kes peab mängima sukelduvat vaala, et nende vahele pääseda. Ehk teisisõnu, koosolles on nad parjad marakratid ja ainult kaklevad. Aga kui nad on eraldi? Taevalik kui paid nad on. Tõsimeeli. Ma mäletan aegu, kus Hendrik kiusas Raimondit pidevalt- võttis mänguasju käest ära, juhatas ta viisakalt mängutoast välja ja pani ukse kinni ehk ta ei tahtnud Raimondiga mingit pistmist teha, sest kes ikka oma mänguasju tahab jagada eksole, vahet siis pole, et need kuuluvad ka vennale.
Mida vanemaks Raimond saab, seda rohkem see olukord on muutunud. Nüüd on Raimond see, kes Hendrikut kamandab. Jep, 1a ja 11k laps kamandab 4 aastast poissi. Ma poleks ka seda uskunud kui ise ei oleks näinud, aga nii see on. Õnneks tänaseks olen ma suutnud neile mõlemale selgeks teha, et mänguasjad on nende mõlema omad ja kui üks parajasti ühe asjaga mängib, siis teine ei pea seda samat asja saama vaid valib endale midagi muud ning kui see mänguasi vabaneb, võib ta selle võtta.
Kokkuvõttes, ma vahepeal mõtlen, et oleks kergem seitsme tuule poole plehku panna paariks tunniks ja siis tagasi tulla. 😀 Aga vot, ma imestan, et mu närv vastu peab. Küll kergemaks läheb, ma lohutan end. Vast 18 aastasena nad enam autode pärast ei kakle. Vähemalt mudelautode pärast.
Lisaksin veel seda, et tegelikult on nad mul sellised armsad sipsikud ja see närvesööv aeg on loogiline nähtus, mis lastega mingi vanuseni kaasas käib.
Ei lähe see aastatega kergemaks midagi.
Väga võimalik jah, et jääbki elu lõpuni põrandale vahepeal sirtsutama, veega lödistama ja pottide-pannidega mängima, kes teab 😀
Sa ei ole ainuke, kellel kodus “kohutav kahene”. Mul on poiss 2a ja 3kuud vana ja vahepeal tõesti ajab hulluks mind.. Hakkab vastu, katsetab piire, jonnib ja kamandab. Väldin temaga praegu poes käimist, parem käin üksi või saadan mehe. Muidu on ta tupsununnuke, nagu iga laps oma ema jaoks. Jagab päevas sadu kallisid ja musisid.
Mul on hoopis küsimus sulle: kas su lapsed räägivad palju?
Ei kysi paha pärast, pole lihtsalt sinu postitatud videodes neid rääkimas kuulnud.
Hahaa 😀 Hea vastus!