Kolimisplaanidest

Eilne postitus, st pealkiri sellel postitusel, tekitas nii mõnelgi minisüdari, et kas tõesti kolime me oma armsast kollasest kodukesest ära.

Isegi Geit oli natuke… ehmunud ja kui küsisin temalt, et huvitav, miks inimesed arvavad, et me kolima hakkame, vastas ta: “Ma mõtlesin ka esimese hooga, et mis asja, sa pole isegi mulle ju rääkinud, et välja kolid!”

Haha!

Ei, aga kolida me ikkagi tahame – muidugi mitte praegu. Kunagi tulevikus, kui maja päriselt meie oma on, lapsed juba suured – siis tahaks kolida Saaremaale. Kuhugi metsade vahele, aga ikkagi mere lähedale. Vanaduspõlve nautima. Kus lastel ja lastelastel on hea tulla, aeg maha võtta ja puhata. ?

Kui me oleme Saaremaal käinud, siis kohustuslik käik on ka mere äärde minek – ma lihtsalt pean sinna saama mõneks ajaks ja vaatan kadedusega neid majakesi, mis mere äärde sõites metsatukkadest välja piiluvad. Nii mõnus keskkond, kus elada.

Praegu aga ei koli me kuhugi – oleme siia rajanud ülimalt mõnusa kodukese. Vaatan praegu elutoa aknast välja – sealt avaneb imeline vaade maja taha, kus on värvilised vahtrapuud ja nende taga suur põllumaa, millel pikutab õrn uduloor. Ei, ei, ei. See kodu on meil siin nii mõnus ja oleme elanud siin üle 2 aasta ning niipea pole valmis veel loobuma. Kodu on mõnusa asukohaga ka – külas, aga asulast väljas. Mis saab veel parem olla – vaikus ja rahu ümberringi. Oma suur hoov.

Oleme siia majja pannud nii palju armastust ja hoolt, muutnud selle meile nii koduseks ja hubaseks. Muidugi teha on palju – võite minna vaadata instagramist @kollanekoduke, seal on meie kodu pildid, enne ja pärast. Ma olen seal muidugi nii vähe aktiivne, peaks sagedamini postitama, sest materjali on kogunenud ülipalju. 🙂

Eks ma üritan aktiivsem olla!

Siia lõppu aga lisan pildi meie elutoa ühest osast. 🙂