Mul on see mõte juba ammuilma peas tiksunud, kuid alati on see ainult mõtteks ka jäänud.
Nüüd, nüüd ma töötan vaikselt selle kallal, et siinne kommentaarium uuest aastast kinni panna. Jah, natuke kahju on ka, sest siin on käinud väga palju armsaid inimesi oma mõtteid jagamas ent rohkem on neid, kes peavad õigeks mõista kohut minu elu, minu valikute, minu pere üle. Ja ma ei mõtle üldse kriitikat. Kriitikat olen ma aastaid saanud ja üritanud sellest ka õppida ning ise näen, et olen tänu sellele ka edasi arenenud. 🙂
Ma pigem räägin konkreetsetest solvangutest, kus solvatakse minu isiksust, minu välimust, nimetatakse mu lapsi vähihaigeteks tatikateks, noritakse mu mehe kallal. Ma arvan või tähendab olen täiesti kindel, et kuigi ma blogin oma elust avalikult ja jagan siin teiega väga palju, ei ole see mingisugune õigustus selliseks tagasisideks.
Kes mõtleb, et kas mulle tõesti öeldakse halvasti, siis jah, iga päev, aga ma ei lase selliseid kommentaare juba ammu üles, sest ei näe pointi. Üks aasta käisin isegi kohut ühe hulluga või noh, mina ei saanud kohale minna, sest olin äsja sünnitanud, aga point on see, et ka mulle kirjutatakse räigeid asju.
Jah, paljud ütlevad tihti, et “aga sa ju ise blogid oma elust, ole valmis ka kriitikaks!” Ma olen hakanud selliseid inimesi suunama sõnaraamatusse, et nad saaksid lugeda, mida tähendab kriitika ja mida solvamine, mõnitamine, ähvardamine ja alavääristamine. Need ei ole samad asjad.
Ma olen jõudnud otsusele, et ei pea andma anonüümsetele vihkajatele ja virisejatele privileegi ennast ja oma pere solvata. Kirjutada seda, mida hing ihaldab, upitada selle arvelt oma ego ja enesekindlust. Kindlasti mitte. Üks inimene peab austama teist, tema perekonda ja tema väärtusi. Kui ta ei suuda seda teha, ei ole talle lubatud mingeid privileege selles osas.
Muide, siin blogis ei ole kõik anonüümsed nii anonüümsed, kui nad arvavad. Iga teie kommentaariga tuleb kaasa IP aadress, mille lahti võttes ma näen, kas sellelt on ka varem kommenteeritud, mis e-mailid sellega seotud on ja palju muud infot. Siin on anonüümseid palju kergem tuvastada kui Perekoolis. 😀
Aga selline minu otsus ongi ja tahtsin seda teiega jagada. Kui sa ei julge oma näo ja nime alt enda arvamust avaldada, ole parem üldse vait ja loomulikult kehtib see nende kohta, kellel on kaasasündinud omadus inimesi solvata, mõnitada ja neile lihtsalt ilma ühegi põhjuseta halvasti öelda ja haiget teha. ?
Need, kes on siin käinud kommenteerimas, sest võib-olla Facebookis teiste silme all seda lihtsalt teha ei taha… mul on mõnes mõttes kahju, et teie selle muudatuse all kannatate, aga tagasisidevorm jääb ikka alles ja kes tahab oma mõtteid minuga jagada, saab seda kindlasti edaspidi teha selle kaudu. ?
Üsna võimas tunne on omada kontrolli anonüümsete heiterite üle, mis tegelikult ju näitab, kui mõjuvõimsad nad ikkagi ise on. Kui tublid lapsed olete, võib-olla saate oma privileegi kunagi tagasi. ?
Tubli tüdruk !
Natuke kahju ikka, kuigi ma olen heal juhul 3-4 kommentaari jätnud selle pika aja jooksul?? Aga lugeda saab edasi ja kui tõesti vaja oma sõna sekka öelda, siis tulen oma nime ja näoga ning kommenteerin edaspidi FB-s ?
Muidugi, mul endal on ka natuke kahju, sest tean, et vlib-olla kõik ei julge Facebookis kaasa rääkida ja tahaksid mingit privaatsust säilitada, aga nagu ma postituses mainisin, saab tagasisidevormi kaudu mulle kirjutada ka või siis näiteks Facebooki postkasti ?
Jep, mina olen selline harva, aga blogis kommenteerija. näiteks. Aga mis seal ikka. Kahju, et selliseid vastikuid inimesi nii palju on. Jah, minagi ei nõustu vb kõigega, mida vahel kirjutad, aga ma ei kujuta ette, et tulen ja hakkan su pere solvama. Ei mahu pähe.
See mitte nõustumine ei lähe üldse selle teema alla. Ilmselgelt alati arvamused ei haaku, aga ma mõtlengi konkreetseid solvanguid ja mõnitusi. Ükski inimene ei peaks andma teisele võimaluse seda teha. ?
Amen!
Nende s***kottide pärast pole vaja oma tuju rikkuda!
Te olete minu Lemmikud!