***

Kõrge palavik, rikutud meigiasjad ja kookosvees ulpiv õhtusöök

Eile oli selline huvitav päev ja öö. Kõigepealt tegin ma suure koristamise oma meigiasjades, sest viimane kord, kui Adeele sealt üle käis, pani ta ikka korralikult hullu.

Samal ajal, kui mina peale matitamist pesemas olin, otsustas Adeele endale full meigi teha. Ta vist arvas, et Halloween on endiselt käimas ja ei koonerdanud absoluutselt, ikkagi minu asjad ju:

Mis te arvate, kas ma selle pärast maha sain või? No ei, sest vastasel juhul oleks ma ta näo ka eest ära nühkinud. Järgmisel päeval sain ülejäänud maha ja huulepulk või tähendab see, mis sellest alles oli, lendas kohe prügikasti. 😀

Aga ega ta siis selle pealekandmiseks ainult huulepulka kasutanud – ta ikka üritas erinevate pintslitega seda hajutada ka, mistõttu umbes kolmveerand mu pintslitest lõpetas samuti prügikastis. Ja kõik meigisvammid samuti. Hajutamine ei ole just tema tugevaim külg, ütleks. 😀

Ja ta siiamaani väidab, et Hendrik värvis ta hoopis ära. Ja Hendrik väidab vastupidist.

Eile õhtul tegin süüa. Kava järgi Tai kanakarrit, sest laupäevast jäi riisi alles ja mõtlesin, et kasutaks selle ära ikka. Kanakarrisse oli vaja kookospiima. KOOKOSPIIMA.

Selline. Ma usun, et te teate, aga et see mulle pealuu sisse sulanduks, panen selle pildi siia. Selline kreemjas piim. Loogiline ka ju – kaste peaks ka selline kreemjas tulema.

Ja ma ütlesin eile Geidule, et ei, kookospiima pole poest vaja juurde tuua, meil juba kodus on. Mhm.

Geit käis poes ära ja hakkasin süüa tegema. Pruunistan kana koos šampinjonidega. Nüüd on see koht, kus on vaja lisada kookospiim ja karripasta, et kaste mõnus kreemjas tuleks. Võtan rahus külmikust Alpro kookosjoogi, teen korgi lahti, valan pannile, vaatan, et krt imelik hele värv, eelmine kord oli palju valgem. Okei, panen korgi peale, loksutan, valan veel, krt nii vedel. Peabki olema v? Eelmine kord oli ikka kreemjam ja valgem.

Geit: “Kurat, ma unustasin kookospiima!”

Mina: “A ei olnudki vaja, meil ju olemas. Nuusutasin, peaks kõlbama küll.”

Geit vaatab mind imelikult.

Mina vaatan imelikult kookosjoogi pakki, et miks ta kurat nii vedel on.

“Pekki!” saan aru nüüd, et kasutasin kookospiima asemel Alpro kookosjooki. Lollakas!

Täitsa sooda ikka.

Adeelel tekkis laupäeval köha ja pärast ka palavik. Ja siis nohu.

Ma ei tea, mul on neli last, olen nendega haiglas olnud küll ja tegelt tean, kuidas palavikku alla saada ja mida erinevates olukordades teha, aga kui laps ikka palavikus on ja tal on paha olla, siis kaob nagu mõistus ära ja tahaks igaksjuhuks haiglasse tormata.

Eile oligi vist kõige kõrgem temp 39,7 ning muidu nagu ikka – kui palavik all, tsillib ringi, joob, sööb, pissib, kakab, mängib, on rõõmus ja kui palavik üleval, siis tahab ainult kaisus olla ja juua.

Eile õhtul läksingi korra nagu paanikasse, et davai, läheme emosse. Ja siis lugesin Viljandi EMO lehelt, et noh, kui sa just suremas pole, siis ära tule ja veel enam, kui sul on hingamisteede infektsioon. Eks ma saan aru ka, sest koroona niidab halastamatult ja meil keegi justkui surema ei hakanud.

Helistasin siis 1220 – perearstinõuandeliinile ja pm ta andis samad juhised, mis ma juba teinud olen ja rääkis, et need kaebused, millest ma rääkisin, ongi täiesti normaalne esimestel päevadel, mil lapsel on viirus. Ja ma ju teadsin ka seda, aga krt… ikkagi oli mure.

Öösel tõusis palavik 40,2 peale, andsin palavikualandajat ja jahutasin rätikuga kaenlaalt, otsa eest, kubeme piirkonnast. Kirjutasin ka perearstile – sealt saab õnneks üsna kiired vastused.

Praegu on Adeele jälle rõõmus ja rõõsa. Palavik on alla läinud, pani end isegi riide ja tegi ise auru ja on nii tubli siin. Loodame, et kõik saab ruttu korda ja tervis läheb paremaks. Mul pole ükski laps kunagi nii kõrges palavikus olnud.

8 thoughts on “Kõrge palavik, rikutud meigiasjad ja kookosvees ulpiv õhtusöök”

  1. Milline võrratu meigikunstnik! 🙂 See on umbes see, kui kasutad kogemata mitu tooni tumedamat jumestuskreemi. 🙈😂

  2. Mäletan, kus kolmeaastane oli palavikus. Rohule eriti alluda ei tahtnud. Korraks tõmbas alla ja siis kohe uuesti üleval. Palavik tõusis silmnähtavalt – nahk läks valgeks, hingeldas, hakkas värisema. Kraadisin. Jõudsin vaadata 40 millegagi ja siis hakkas kiire. Viinaga vesi pooleks ja hakkasin jahutama. Aitas. Peale seda tõusis palavik veel mingi aeg, aga see allus ravimile ning siis algas paranemine. See oli kõige õudsam kogemus. Palavik tõuseb ja tõuseb – laps väriseb juba… Uhhh!

  3. No ma ei mõista, mis häda on iga asjaga EMOsse tormata või mis loogika järgi pea pooled lapsevanemad iga suva palaviku peale kohe EMO peale mõtlevad. 🤷 EMO = erakorraline, suremas, võimetu elama, omadega nii läbi, et on vaja vältimatut sekkumist. Mitte ei tähenda see mingit tatist nina, palavikku või kõhuvalu. Haiglas töötades ajab selline asi kopsu üle maksa küll, kui mõni abivajaja poolsurnult tunde ootab, sest arsti hoiab kinni hüsteeriline tibuemme oma tatiga, kel haiguse ajal palavik tõusis

    1. No kui tatine laps saab abi enne poolsurnud patsienti, on see ikka arsti enda error, sest minu teada võetakse patsiente emos vastu selle järgi, kui tõsine ta seisund on 😀

  4. Kuidagi tuttav lugu, aga me saine positiivse vastuse lapsele. Keegi teine nii positiivne pole. Kuid laps nagu terve kui purikas! 😅

Vasta Kertu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.