Ma olen sotsiaalmeedias olnud üsna vaikne. Minu kohta üsna vaikne, ma mõtlen. Detsember oli hästi kiire kuu, mistõttu jäid paljud olulised asjad sahtlisse kopitama. Teadsin juba siis, et jaanuaris võtan rahulikumalt ja hakkan mahajäämisi koolis parandama. Terve detsember ma peaaegu üldse ei tegelenud kooliasjadega, sest sotsiaalmeedias oli tööd nii palju.
Aga nagu ütlesin, jaanuaris võtsin teadlikult aja maha, loobusin päris paljudest koostööpakkumistest, sest tegelesin kooliasjadega, et järjele uuesti saada. Vist aimasin ette, et veebruar tuleb raske kuu ja tegin lausa töid ette ära.
Veebruar oli raske kuu. Väga raske. Poistel oli koolis koroonapuhang ja ega nemadki sellest puutumata jäänud. Ja meie. Me väga tahtsimegi tegelikult seda, et lihtsalt saada pass, millega elada normaalset elu edasi. Kõlab nii fu*ked upilt ja tegelikult ongi. Mis seal ikka.
Poistel möödus koroona leebelt – Hendrikul oli üks päev kõrgem palavik ja väsimus. Raimondil oli paar tundi palavik ja muud ei midagi. Pisematel… ma ei tea, kas nad üldse põdesid või põdesid nii lebolt, aga kuna neil sümptomeid ei olnud, siis ei hakanud selle kiirtestiga neid ka torkima.
Minu kiirtest oli kuni lõpuni negatiivne, aga palusin ikka perearstilt saatekirja, et minna pcr testi tegema. Endale ja Geidule saingi. Poistele ei hakanud küsima.
Geit piinles koroonas paar päeva – oli kohe siruli maas, kõrge palavik, kõik kohad valutasid.
Mina põdesin vist kõige hullemini. Üks hetk lausa helistasin emale ja ütlesin, et jätan lapsed kõik talle ja bye, ma nüüd olen lahkumas. Paar tundi hiljem helistasin uuesti, et kle, tegelt ei jäta ka, mul kõik ok nüüd. See käis kuidagi lainetena – üks hetk oli tunne, et hakkan surema, paar tundi hiljem oli juba täitsa okei olla jne.
Mis veel väga hull oli, oli peavalu – vahet pole, mida ma sisse võtsin või mis võtteid kasutasin, see ei läinud ära. Kestiski mingi 4 päeva jutti ja lõpuks harjusin selle peavaluga ära. Esimesel päeval oli ka meeletu köha, kopsud nii valutasid – hakkasin kohe auru tegema ja saingi köhast ning sellest valust päeva-kahega lahti.
Füüsiliselt oli koroona väga kurnav. Peavalud ja lihasvalud olid meeletud, mida ma pole kunagi varem ühegi viiruse ajal tundnud.
Mis aga füüsilisest poolest veel kurnavam oli või tähendab on, on see, et vaimselt olen ma sellest nii läbi. Nüüd juba läheb tsipa paremaks, aga esimesed päevad olid väga retsid – meeleolu oli nii madalal, ma ainult nutsin, mul ei olnud motivatsiooni midagi teha, magasin päevas mitu korda, mõtted olid väga negatiivsed. Ütlesin Geidule ka mitu korda, et ma ei tunne ennast üldse iseendana. Nagu tõsine mure oli kohe sellega.
Ma pole veel siiani lugenud, et kellelegi vaimselt see viirus oleks nii laastavalt mõjunud. Mul süvenes ärevushäire väga palju – üks päev, kui pidin minema autokooli, nutsin enne seda kodus, sest ma ei suutnud kodust välja minna. Aga ma läksin – ma teadsin, et kui ei lähe, siis see hirm süveneb.
Õnneks läheb tasapisi paremaks – autokoolis käin ilusti, olen isegi sõidutunde teinud, kooliasjadega tegelen vaikselt jälle, käin õues jalutamas, väsimust väga enam ei ole, motivatsioon hakkab ka vaikselt tagasi tulema. Aga see oli õudne. Nii õudne. Vaimselt, ma mõtlen.
Tean mida sa tunned, vaimses mõttes. Ma olen covidit 3 korda põdenud ja sümptomite poolest mitte raskelt, aga vaimselt niidab see täiega maha. Kui ma kaks aastat tagasi esimest korda jäin, siis istusin üksi kodus karantiinis 14 päeva ja sealt mu ärevushäire alguse saigi, siis ei teatud ju covidist mitte midagi, iga päev lugesin uudiseid ja ärevus võimendus. Kahel teisel korral on õnneks mu kõrval olnud ka elukaaslane, on kergemalt kulgenud.
Mina sain koroonast ärevushäire ja mõned paanika hood. Asjad hakkvad minema paremaks, aga olen selle nimel ka palju vaeva näinud. See vaimne pool oligi kõige hullem selle koroona juures ja ma ei saa siiani aru, kuidas see võimalik on.
Algus 5 veebr. Vaimselt siiani läbi, väga läbi. No nüüd vist hakkab natuke paremaks minema.
Mina kes ma muidu täiesti positiivne ja rõõmus, ei olnud enam mina ise, nutt, masendus ei tahtnud midagi ega kedagi. ?
Olen ka nende seas kellel paraku peale sügisel läbi põetud koroonat läks vaimne tervis hullemaks. Koguaeg mingi ärev olek sees,iga pisi asi ajab närvi. Ja ma ei julgendki talvel autokooli minna,muutkui väitsin lähedastele et ahh ma kardan talvel teha tglt endal lihtsalt ärevus nii suur sees . Kui suvel läksin külma kõhuga seoses viljatusraviga protseduuridele siis eiminenädal ,kui arstilt kuulsin et juhhu nüüd saab jälle minna (kuna suvel paraku ei õnnestunud mis andis ka hoogu juurde vaimsele tervisele) siis tekkis isegi narkoosi ees selline hirm kuni eilseni sinna jõudes mõtted olid ainult selle peal. Isegi palatisse jõudes arstid lohutasid ära karda me valvame sind ju said aru et ma nii pinges. Kodus kui halb hakkas lausa puhkesin nutma hüsteeriliselt . Nii paraku ongi ,et kui kord inimene katki läheb hingeliselt siis jääbki teistes asjades ka mõjutama. Nii loodan muidugi,et ühel päeval on see läbi kõik .
?
Vaktsineerimine oleks ikka tõesti hullem olnud.