Kuhu ma imikuga never ei läheks

Ma ei tea, mis lahti on läinud, aga kord kirjutab üks, et õu imikutega mammid, istuge kodus ja ärge ronige nendega kuhugi, kui nad käsu peale vait ei oska olla. Seejärel vastab keegi taolisele “vihakõnele” omalt poolt, et mis need titemammid tegema siis peavad, kodus istuma vä? Ja siis tuleb kolmas inimene, kes üritab veel karmimalt need titemammid paika panna ja siis on neljas, kellel on selle vastu midagi öelda… et mulle tundub see selline lõputu nõiaring olevat.

On inimesi, kellele käivad erinevatel üritustel nutvad imikud närvidele ja on inimesi…. kelle omad on need nutvad imikud.

Olgem ausad, väikesed lapsed ei oska käsu peale vait olla. Vähemalt nii alla kahe aastased, minu kogemus on seda näidanud.

Mina näiteks ei saa üldse aru, kes tahab oma beebiga käia teatris, kinos, kuskil täiskasvanute üritusel. Mina never ei tahaks, sest ma reaalselt ei saaks nautida seda, mille pärast ma sinna läksin, kui mu küljes ripuks laps, kes iga hetk võib otsustada, et ta hakkab millegi vastu või üle streikima.

Teater on mu meelest viimane koht, kuhu ma imikuga läheksin. Austusest vaatajate ja näitlejate vastu. Kuna ma ei oska oma beebi käitumist ette ennustada, on see ju ilmselge, et nii väikest last sellisesse kohta päris ei tassi. Aga mida siis teha? Kas ema ei saagi teatrisse minna? No kui mul poleks last kellegi hoolde jätta, siis ma ei läheks jah. Nii lihtne see ongi.

Ma lihtsalt ise ei tahagi oma beebiga taolistesse kohtadesse minna, kus hinnatakse eelkõige vaikust.

Kino. Ma olen oma väikeste lastega kinos käinud. Agaa.. ainult lastefilme vaatamas, sest seal on ka teised lapsed, ja ilmselt seda lalisemist-nutmist-streikimist rohkem, mis ei tohiks ühtki täiskasvanut häirida.

Lastega olen ma käinud ka vabaõhuüritustel – jaanipäeval näiteks. Vabaõhuüritused on head kohad, kus käia. Lapsel midagi juhtub, saabki eemale minna, kuigi seal on niigi palju seda kära ning vaevalt kedagi lapsenutt häirib. Veel enam, et vähemalt minu lapsed küll pikka aega jutti vinguda ei viitsi.

Samas, kui ma olen käinud kuskil üritusel ning kellegi laps streigib või teeb seal valjemat häält, siis ei sega see mind absoluutselt. Võib-olla olen ma harjunud, et keegi koguaeg kõrva ääres laliseb, ja sellepärast mõistan.

Ja pealegi, mina ole küll lapsevanemaks olemise ajal avastanud nii palju huvitavaid ja lõbusaid kohti ning tegevusi, et ma ei tunne puudust ka nendest asjadest, mida tegin enne laste saamist.

Seega… Ma ühest küljest nõustun nende täiskasvanutega, kes arvavad, et imiku koht ei ole teatris, kinos või kuskil sellisel üritusel, kus on vaikus tähtis, aga nõustun ka kaasemmede arvamustega, sest meilt oodatakse iga päevaga aina rohkem – emmed ei tohi teha seda, käia seal, tarbida seda, kanda selliseid riideid. Omg, sa oled ju ema!