Kuhu sa nüüd siis nii kiiresti arened?

Ma olen üks õudne muretseja, ma ütlen. Ja kui teised inimesed ikka sellele muretsemissoolikale veel hoogu juurde annavad, on jama majas.

Küll muretsesin sellepärast, et Kristofer viie kuuselt veel ei keeranud. Mõned nädalad hiljem nagu sõrmenipsu peale keeras kõhult seljale.

Järgmisena muretsesin roomamise pärast. Miks ta ometi ei rooma juba? Miks ta ei käputa? Miks ta ennast istuma ei aja? Mõned nädalad hiljem tulid kõik korraga – roomamine, käputamine, istuma minek ja isegi põlvede peal püsti tõmbamine. Ma olin nii üllatunud ja Geit ka ütles, et mida ma põen, kõik tuleb omal ajal, ega need asjad tulemata ei jää ju.

Ok.

Seejärel hakkasin muretsema selle üle, et ta midagi suhu ei pista. Perearst oli sama imestunud. Mitte midagi ei tahtnud ta suhu pista ja selletõttu oli ka tahke toidu andmine raske. Siin viimaste päevade jooksul on ta hakanud endale kõike, mida kätte saab, suhu pistma. Appi, nüüd ma muretsen sellepärast, et ta pistab kõike suhu. 😀

Siin nädal tagasi, kui jälle perearstil käisime, päriti, kas juba püsti tõuseb toe najal. Kui vastasin ei, küsis pereõde hetk hiljem, kas ta püsti olles kõrvale samme teeb. Mul oli nagu eee… ma ju ütlesin, et ta ei tõuse püstigi. Jälle muretsemissoolikas hakkas tööle. 😀

Eile ta siis tõusis esimest korda toe najal püsti. Vaatas oma jalgu sellise näoga, et ooooo, kas need kaks pakku mu all just tegid seda? Tal endal oli ka nii imestunud nägu peas.

Veel on ta hakanud ringi tatsama, pepu upakil, nagu pikkade jalgadega ämblik. Nii armas mu meelest.

Ma isegi ei tea, miks ma Kristoferi arengu pärast nii palju põen. Võib-olla perearsti tagant utsitamise pärast, võib-olla meenutused sellest, kuidas mind taga kiruti, et mu laps ei tee seda ja toda veel. Seda siis inimese poolt, kelle laps on hakanud neid asju enne Kristoferi tegema. See tüüpiline “mu laps teeb juba seda, miks sinu oma ei tee???” suhtumine, nagu oleks mu beebal midagi viga sellepärast. See selleks.

Nüüd mul on uus mure… Miks ta nii kiiresti areneb? Juba ta käib ja lohistab end mööda põrandaid ringi, vahel käputab, kui viitsib, vahel mängib ämblikku, mängib minuga beebide peitust, teeb tadaa ja ütleb mämm-mämm, atäh.. See emaks olemine koosnebki vist ka suurest ilma asjata muretsemisest, mul on selline tunne. 😀