Kui arveid saaks maksta asjades

Scrollisin Facebooki avalehte aina allapoole, kui silma jäi järjekordne Elu24 artikkel Merilin Taimrest ehk tuntud kui Paljas Porgand.

Ei tea mina, millega Paljas Porgand on Elu24 nii välja vihastanud, et viimasel ajal ta kallal nii jubedalt nokitakse. Võib-olla on asi selles, et Merilin kaebas nad pressinõukokku? Mine sa tea.

Igatahes on kaks viimast artiklit teemal “kas on eetiline müüa tooteid, mida oled saanud brändidelt koostöö raames?”

Ma olen väga palju koostööd teinud erinevate brändidega ning hetkel ei tule küll meelde, et oleksin mõnda kehakreemi või šampooni kuskil üritanud maha parseldada, aga riideid olen küll müünud. Olen teinud SheIn ja Romwe lehtedega juba aastaid koostöid ning pole kellelegi saladus, et saan sealt riideid. Kes armastab öelda, et need on tasuta saadud rõivad, kes võtab asja mõistusega ja teadvustab endale, et tegemist on nii koostöövahendina (reklaamin riideid) kuid ka samal ajal tasuna, mis ma selle eest saan, seega päris tasuta see pole ju.

Valin sealt välja riideid, mis meeldivad ja võiksid mulle ka selga minna, kuid alatihti lähen millegagi alt – kas suurus ei sobi või erine toode pisut sellest, mis tootefoto lubab. Tavaliselt sellisel juhul ma lükkangi need riided müüki, mis ei istu mulle.

Mis siis selles nii ebaeetilist on? Üks asi on see, kui blogija müüb tooteid, mis on talle saadetud testimiseks. Ok, see on tõesti ebaeetilin! Kui mulle saadetakse midagi proovimiseks, siis seda ma teengi ja kirjutan ka oma kogemusest, kuid kui testimiseks saadetud tooted on müügis uhiuune ja kasutamata, siis ilmselgelt pole koostöö toimunud ju? Blogija pole toodet testinud järelikult ja koostööd võib lugeda ebaõnnestunuks. Kas sellisel juhul peaks blogija tooted brändile tagastama?

Hoopis teine asi on see, kui blogijale saadetakse midagi kingitusena või makstakse töötasu toote/teenusena. Kui ma pean näiteks tutvustama oma lugejatele mõnda brändi ja mulle saadetakse selle eest toode või kinkekaart, siis see on ju sõna otseses mõttes välja teenitud palk selle eest, et võtsin aja, viisin end kurssi brändiga ning kirjutasin sellest blogis. Kas see pole siis mitte minu enda asi, mis ma oma tasuga peale hakkan?

Ei ole ju nii, et käin tavalisel palgatööl, saabub kauaoodatud palgapäev, palk tuleb kontole ja ülemus hakkab pingsalt silma peal hoidma, mida ma kavatsen oma töötasuga edasi teha. Ma olen selle jaoks tööd teinud ja see on minu oma.

Oleks vaid nii, et tänapäeval saaks üüri eest maksta mõne kehakreemiga või minna poodi, laduda korv täis head ja paremat ning kassas anda müüjale paar šampooni pudelit ning rahus südamega koju jalutada.

Huhh, mu meelest sekkutakse liiga palju sellesse, kuidas, kus ja kui palju keegi teenib või mida teenib või mida selle tasuga peale hakatakse.