***

kui elu juhtub

Ma olen viimastel päevadel või mis viimastel päevadel, viimasel perioodil üldse natuke rivist väljas olnud. Ütleme nii, et mu elus käivad asjad nii, et kui mingi jama tuleb, mõtlevad teised jamad, et “õu, teeme Janele kambaka, lendame kõik korraga peale” ja siis nad tulevad. Ja ma ulbin seal pasameres ega näe wc potti, mille äärest kinni haarata ja end sealt välja tõmmata. Lihtsalt ulbin. Nagu junn.

Minu meelest üks nõmedamaid tundeid on pettumine. Ma isegi ei tea, miks, sest mulle on ju elu näidanud, et oma peas ei tohi mingeid illusioone luua, sest kui need purunevad, on väga raske sellega hakkama saada, aga ma millegipärast kujutasin ette, et septembrist on kõik hästi tore ja mõnus. Mitte, et enne ei oleks olnud, aga noh, teate küll, suvi, lastega 24/7 koos, kodu ja kui elu toob sulle üle aastate sellise septembri, kus kõik lapsed on kodust ära, st lasteaias või koolis ja sul on reaalselt esimest korda üle aastate sellised päevad, kus sa saad rahus ja vaikuses olla. Sa ei pea kedagi kamandama, kellegagi vaidlema, kedagi keelama, kellelegi tegevuskava välja mõtlema. Sa oled üksinda. See on vahelduseks päris hea tunne, ma ütlen.

Ja käes ongi see september. Ma ei tea, kas see ongi mingi muster, aga septembriti on mul alati mingi tugev madalseis. Kui ma lappan siin eelmise septembri postitusi, olin täpselt samas seisus. Ja seekord ei ole asi lasteaias või koolis – nendega on kõik super hästi. Raimondil läheb koolis hästi, Hendrikul läheb samuti kõik kenasti. Adeele ja Krissu käivad lasteaias ja kuigi hommikuti on natuke raske, rohkem Krissuga, siis see asi ei ole ka oluline faktor selles, miks ma tunnen ennast kehvasti. Väike update: #aastaisa Geit andis täna hommikul Krissule Menthose lutsuka ja viimane oli nõus lasteaeda jääma (lõpuuuuks ometi). Lehvitas meile ja puha! Kui me vaid varem oleks teadnud, kui suur jõud on ühes väikeses kurgukommis. 😅 Ok ok, ei me ei hakka koju Menthost varuma ega saada Krissut iga hommik Menthose hõngus lasteaeda. Mkm, ei-ei, me ei hakka üldse seda tegema.

Nagu ma kirjutasin, läksin kooli. Tegelikult tahtsin 12. klassi minna, sest 10. lõpetasin Vändra Gümnaasiumis, 11. klassi käisin Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis ja lootsin nüüd, et kui mul lõpuks on vaba aega rohkem, saan gümnaasiumi ära lõpetada. Selgus aga, et mind võeti uuesti 11. klassi ja millegipärast ei lähe arvesse minu 11. klassi pingutused. Aga ka sellest ei ole hullu midagi – mulle meeldib õppida ja kui ma saan seda veel kodus teha, siis on see veel rohkem super. Ütlen ausalt, kui koguaeg saaks e-õppes õppida, ma vist õppikski terve elu. Päriselt.

No ja sellest ma ei hakka rääkimagi, et tahaks õppida, a ei saa vastavasse keskkonda sisse, sest noh, #blessed on olla Tele2 klient sellisel hetkel. Okok, ma olen Tele2-ga väga rahul, aga jah praegu on just neil mingid probleemid, et Moodle keskkonda õppija ei pääse. 🙁 Eks ma siis olen loll edasi.

Laste koduõppega on muidugi teised lood. Õpetada ma ei oska, aga ise õppida küll. Seega ma loodan, et koroona sellel aastal selline emm ei ole, et lapsed koju õppima saadab või ei tule mingit sellost lollust, et vaktsineeritud lapsed saavad koolis käia ja need, kes vaktsineeritud ei ole, peavad kodus istuma. Ma veerand kõrvaga juba kuulsin, et miskit sellist praegu toimub ja ma lihtsalt olin nagu, et thank god, et mu lapsed veel 12 pole. 😅

Ja ma loodan, et kui nad üks päev 12 saavad, siis on see koroona juba heaga leebet tõmmanud või hoiab madalat profiili.

Ma ausalt pole vaktsiinivastane, aga nagu enne juba seletanud olen, sisimas tunnen, et praegu ei ole õige aeg vaktsineerida. Samas, ma tunnen sisimas üsna tihti, et ma ei tohiks nii palju rämpsu süüa ka, aga ikka teen seda…. hmmm.

No ja ma olen suhtumisega, et vaktsineerigu, kes tahavad ja kes ei taha, siis no, ma ei hakka kedagi diskrimineerima sellepärast, aga mingi viha hakkab vaikselt kasvama, kui kuulen sellist asja, et koolis saavad käia vaid vaktsineeritud. No joppakolla!

Oeh, eks ma ise olen ka viimasel ajal keskendunud rohkem negatiivsele. Kui nt võiks minna pahas tujus õue rattaga sõitma või lugeda raamatut või midagigi toredat, siis mina panen mängima 2000 emolood, viskan pähe värvieemaldaja/blondeerija ja jään teki alla nutma, sest et täna on just see päev, kus ma otsustan oma emotsioonid välja elada. See on okei. Aga kui sa seda hakkad iga päev tegema, v.a juuste blondeerimine, siis… noh, midagi peab ju ette võtma eks.

Praegu on tunduvalt parem olla ja vaikselt on juba vetsupoti äär ka paista, millest ma saaks edukalt üles ronida. Eks ma siis ulbin sinnapoole. Tsau!

js ps. Kui sa potile istuma hakkad, vaata enne, kas ma olen sealt ikka ohutult välja saanud!

2 thoughts on “kui elu juhtub”

  1. Ma ka pole vaktsiini vastane aga samuti ei tunne kuidagi,et tahaks seda aga krt nii väga tahan ju minna autokooli . Ja täna saingi vastuse uurides ,et ole läbinud kas koroona või vaktsineeri või mine igakord tee siis see kallis test.E i aitähh noo,nii rikkas ma ka pole . Sunnivad ju lausa nii vaktsineerima. Nüüd ei teagi kas oodata jälle sada aastat et lõpuks saaks inimese kombel kodust välja kui mees tööl on või minna ja teha see sutsakas ära ,mida krt nii väga kõhklen ju 😔😕 Ja ärgu tulgu keegi ütlema mulle ,et ise jäid hiljaks lubade tegemisega varem,ise kolisid maale . Krt maal peab ka keegi elama 😀 Ja et mida sa kõhkled ses süstis,mine ja tee ära . Noo mis teha kui kardan. Samuti nii olin valmis ,et jee September on üüber mõnus ,hakkan lube tegema ja puha ja elan niisama toredat elu . Aga ei kõigepealt mees jäi külmetus haigusesse ja mehed ju vajavad siis 24/7 hoolt 😀 Siis see lubade värk ja muud pere draamad vanematega ka elus segavad nimme kohe olemast rõõmus. Jään lootma ,et see lause ,,Oktoobris kõik on uus,, ikka kehtib ja asjaolud muutuvad paremaks siis ikka . Ja kui ma sind wc pottist avastaks siis ma üritaks sind välja tirida . Kummi kindad kätte ja läheb minna 😅😆🤣

Vasta Anu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.