Ma tegelikult päris pikalt mõtlesin, kas kirjutada sellel teemal või ei. Lõpuks otsustasin seda teha, sest ehk kellegil on oma lapsega samad kogemused ja saaks neid minuga jagada.
Eelmisel õppeaastal läks minu vanem poeg esimest korda lasteaeda- sõimerühma. Algselt ikka tahtis, et emme oleks juures ja ei läheks ära- võõras keskkond, võõrad lapsed, võõrad tädid. Arusaadav.
Selliseid hommikuid, kus ta rahulikult lasteaeda läks ilma mingisuguse hirmuta, oli aina rohkem. Vahel ikka tuli ette, et ei taha rühma minna ja tahab ikka emmega olla. Arusaadav jällegi.
Nüüd on asjad hoopis hullemad. Ta on juba mitmendat nädalat lasteaias käinud ja ta ei taha hommikuti rühma minna. Mul on vahel selline tunne, et ma panengi ta seal garderoobis uuesti riidesse ja läheme koju tagasi. Üks hommik istusin temaga seal tund aega ja rääkisime, et ta peab lasteaeda minema. Teisest küljest muutus noorem poeg juba virinaks seal ja ei tahtnud kohe üldse oma jalgadel olla (seista või istuda), tahtis ainult sülle ja sülle. Ning kui ma tegelesin parajalt vanema pojaga ja ei saanud teda sülle võtta, viskas istuli maha ja virisemine oli kiirelt tulema.
Ma olengi hädas iga hommik, sest noorema poja võtan lasteaeda kaasa, kui vanemat lähen viima, aga viimane kurdab iga hommik, et tema kardab lasteaeda minna ning ei taha üldse seal olla. Mis ma siis tegema peaksin? Ma küsin temalt, et mida ta kardab, tema vastab “ei tea”. Aga kes siis teab?
Rühma kasvatajalt ma küsisin, kuidas on läbisaamised teiste rühmaliikmetega või kuidas üldse asjad on. Küsisin veel, kuidas jalgpalli trennis läheb.. et ehk seal midagi valesti, aga poeg olla igal korral rõõmsa näoga sealt trennist tulnud, seega.. ma ei usu, et selles asi on. Ehk keegi kiusab? Siis mõtlen, et lapsed on rühmas nii väikesed, et vaevalt nad teavad üldse, mis on kiusamine või norimine.
Mure suurenes, kui teist päeva järjest pojale järgi minnes märkasin, et poeg on eraldi kuskil õues aia ääres. Juba kaugelt nägin, et rühm on õues, aga minu poeg seisab aia ääres (seespool muidugi) ja lihtsalt on. Üksinda. Teist õhtut järjest. Ja kui ma temaga koju jalutasin sellel teisel õhtul, räägib tema samamoodi, et ei taha lasteaeda minna ja tema kardab.
Eile õhtul, kui käisin pojal järgi, oli ta kasvataja käe kõrval hoovis, samal ajal, kui teised mängisid. Kui poja mind nägi, tormas minu juurde, hakkas nutma ning ütles, et tema kardab. Kasvataja seletas kohe, et Hendrik hakkas muretsema, kus emme on, sest teised rühmakaaslased juba koju läinud. Seejärel ma mõtlesin, et kas võib asi selles olla? Eelmisel aastal polnud ühtegi probleemi sellepärast, et poja kardaks, et ma ei lähe talle järgi või muretseks, kus ma nüüd juba olen. Isegi kui ta oli viimane, kes rühma oli jäänud.
Kasvatajatelt saab küsida muidugi kõike. Rühmakaaslased ei pidavat eriti omavahel suhtlema. Kõik pidi hästi olema. Seda ei osata öelda, miks Hendrik räägib, et kardab lasteaeda minna.
Minu mure ongi selles, miks ta räägib seda juttu ja kuidas ma saaksin hommikuti ta ilusti rühma minema panna. Iga hommik läheb ta sinna nutuga, sest ta ei taha minna ja tahab minuga koju tagasi tulla. Samas, kodus ärkab ilusti üles, paneb riidesse ning jalutamine lasteaeda läheb samuti ludinal.
Tavaliselt ju läheb see iga hommikuga paremaks- laps harjub rohkem ja julgeb juba rühma minna, aga mitu nädalat möödas ja iga hommik on täpselt selline, nagu läheks ta esimest korda lasteaeda. Ainult siis, kui midagi näpus on (kas viib kasvatajale teatri raha või mingi ankeedi, mida täita), siis läheb julge sammuga. Ja kui ma nüüd järgmisel kuul tööle lähen, ei ole mul võimalik lapsega seal tunde ju istuda.
Varsti on tulemas lastevanemate koosolek. Eks ma siis saan oma küsimusi jälle esitada ning vastuseid ja ehk selleks ajaks on selgunud, mida poeg kardab seal lasteaias. Ja kes teab, ehk selleks ajaks on kõik normaalne.
Kas kellegil on olnud sarnast olukorda ning tahab neid minuga jagada?
Mu õel oli sama jama. Ta on minust 13 aastat noorem ja seega viisin teda üsna sageli lasteaeda, sest vanemad läksid varem tööle vms. Üsna tihti oli nutt lahti ja kisa suur, et ta ei taha minna ja mina jäin kooli hiljakski vahepeal.
Lõpuks tuli välja, et talle ei meeldinud üks kindel kasvataja. Teise kasvatajaga ei olnud probleemi ja laps läks hommikul rõõmuga rühma. Seletasime siis talle ikka, et ei ole kasvatajal häda midagi, aga talle lihtsalt ei meeldinud ta ja oligi kõik. Kui kasvataja töökohta vahetas, probleem lahenes. Ei, ta ei läinud teise lasteaeda mu õe pärast. 😀
Vahet pole, mis kasvataja parajalt tööl on, ta ikka kardab. Unustasin mainida, et kaks kasvatajat kolmest isegi eelmisest aastast tuttavad talle. Üks oli tema rühma kasvataja ja teine valverühma kasvataja, kus poja tihti õhtuti oli. 🙂
Äkki aitaks see, kui ta võtaks igapäev oma lemmik kaisuka või mänguasja kaasa. Siis oleks tal koguaeg kindlustunne. Meil see aitas ☺
Ta võtabki, aga endiselt ei taha sinna üldse minna 🙂
Järelikult oleks pidanud aastakese ootama lasteaiaga.
Et aasta käib lasteaias ja siis aasta paus? Ei näe sellel mingit mõtet. Tahaks, et laps läheks sellises vanuses kooli, nagu talle on see ettenähtud. Ja kes garanteerib, et peale aastast puhkust selliseid probleeme ei ole? Teiseks, tahan ma tööle minna ja kooli lõpetada. Kui lapsed kodus ja ise samuti kodune, ei saa kooli lõpetatud.
No siis hiljemalt kevadeks on ära harjunud. Aga kui ta probleem on tõesti see, et ta kardab, et sa ei tule talle järele, siis äkki jõuad alguses pigem varem kui hiljem lasteaeda järele talle? Ma tean, et sul kool jne, aga see oleks üks lahendus. Kui tal aga lihtsalt igatsus emme järele (sest pole harjunud sinust eemal olema), siis tuleb kasvatajal teda tegevuses hoida. Kellegagi sõbrunemine aitaks. Ma ei saa aru, mis nad teevad seal lasteaias, et lapsed omavahel ei suhtle? Peaks olema igast mänge, millega saab lapsi üksteisega suhtlema ja seal areneks ka sinu lapsel äkki kellegagi sõprus välja. Igatahes on see kasvatajate asi rohkem. Peaasi, et ta mingit traumat ei saa sellest, et ta seal olla ei taha.
Kas ta käib sul iga päev lasteaias? Äkki aitaks, kui mõnel nädalal saaks näiteks kolmapäeva kodus olla,et siis puhkab veidi ja neljapäev-reede uue hooga. Võid proovida näiteks mingi tabeli teha paari nädala kohta. Et paned kirja iga päev, kuidas hommikul lastaeda minek oli ja kuidas õhtul sealt tulek oli. Nii võivad ka mingid mustrid esile kerkida, mida võib-olla kohe tähele ei pane, aga kui on konkreetselt silme ees tabeli kujul, siis võib märgata midagi
Võid proovida ka mingit rollimängu teha või joonistada temaga, et mis meeldib lasteaias, mis ei meeldi. Mängime nüüd nukkudega lasteaeda, see nukk on Hendrik ja läheb hommikul lasteaeda. Ja siis ta saab läbi mängida (kui on nõus niimoodi mängima), et mis ta lasteaias teeb. Sellise tegevuse mõte on siis see, et ta ei pruugi osata sulle kenasti välja öelda, et mida ta kardab, aga vahepeal joonistamise, mängimise käigus tuleb miskit välja.
Muidugi, kui probleem tõsine on ja selline n-ö amatöör psühholoogia ei aita, siis lasteaias suure tõenäosusega lastepsühholoogi ei ole, aga äkki on eripedagoog/logopeed või saab mõne kasvatajaga paremini jututle. Mõte selles, et kui täpsemalt jälgida last mõne päeva jooksul tema tegevustes, mida teeb, kellega teeb, mis ajal/millest tundub selline hirm tekkivat. Sellise vaatlusega võib päris palju infot saada, aga iseasi jah, kuidas lasteaias see mõte omaks võetakse. Kui sa kirjutad, et kasvatajad muudkui ütlevad, et kõik korras.
Võid veel mõelda, kas on mingeid muid muutusi ka, tihti lastel tekivad näiteks söömises muutused, kui neil mingi probleem on. Koduses käitumises midagi teistmoodi ehk?
Kahjuks rohkem ei oska midagi välja pakkuda. Rääkida, rääkida ja veel kord rääkida lasteaiaga ja loodetavast tuleb põhjus välja või veel parem läheb üle 🙂
Ma ie taha kudiag ihalvustavalt kõlada, aga kuidas on võimalik, et sa oled kodune ema ja su laps on viimaste seas, kes lasteaias on kui mitte täiesti viimane? Ma oletan, et enamus teistest vanematest käib ikka tööl, aga isegi nemad jõuavad enne sind lapsele järele? Mitu puhkepäeva lapsel nädalas on? Sain aru, et ta käis ka suvel lasteaias. Äkki asi selles, et ta ei saa piisavalt puhkust või tunneb teie tähelepanust puudust, Mõtle nüüd ise-lasteaialapse hommik algab kell 8-9 ja kestab (nagu näha, siis venitad viimase minutini järele minemisega) 18-19-ni, see teeb 10 tundi väiksele lapsele. Minu tööpäevad ei ole isegi nii pikad. Mõtle nüüd ise, milline stress see võib olla. Eriti teades, et emme jääb vennaga koju lebotama. Proovi talle rohkem puhkepäevi anda ja varem järele minna, miks mitte enne und juba ära tuua, võimalus sul ju on?
jane ei käi ju koolis, vaid on e-õppel ja istub lihtsalt kodus. Laps tunnebki ilmselt, et ta lükatakse jalust ära, eriti arvestades et laps on viimane kes koju saab oma rühmast? Muidugi väike inimene kardab, et emme ei tulegi.
Sul mees ei saa teda ükspäev ise lasteaeda viia ja vaadata, et kas siis on sama probleem? Päris tavaline on see, et laps on ühe vanemaga jonnakam kui teisega, mitte ainult piiride katsetamine vaid ongi. Samas ehk hetkel teabki, et lähed ju pisemaga tagasi koju, et miks tema peab lasteaias olema.
Samuti eks võib seal ka mingi probleem olla, aga lasteaias vist teiste lastega neid tülisid jmt nii suuri ei tohiks olla, et sellepärast lasteaeda ei tahaks minna. Sellist täielikku tõrjutust ühe lapse suhtes ei tohiks olla ja laste suhted on ka sellised, et täna ma pole su sõber ja sinuga ei mängi ja nii maksimum nädalaga jälle okei.
Üks võimalus on ise lapsele pakkuda erinevaid võimalusi, et mida ta kardab. Sest see vastus ei tea võibki puhtalt nö junnituuri märk olla. Samas sellega peab ettevaatlik olema – et kui näiteks ütled, et kas kardad, et ma ei järgi ja laps vastab jah, ei pruugi tähendada, et see tegelik põhjus on, vaid tihti lapsed sellised olukorras võtavad selle ette pakutud asja omaks. Samas kui teha mitmeid erinevaid pakkumisi, et kas sa oled kellegagi tülis, kas keegi ei meeldi, kas sa ei taha magada, kas sa tahaksid pigem kodus olla, kas sulle ei meeldi seal söök ja igast muid asju. Võite proovida ka kompromissini jõuda, et näiteks võimalusel ongi neli päeva lastaias ja viiendal, kas lähed varem järgi või jääb üldse koju.
Kui selline ei taha minna on pigem minnes ja tulles (ehk ainult siis kui sa oled silmapiiril) siis pigem see millegi muuga seotud ja ei tohiks tõsist muret olla. Vastasel juhul oleks ka lasteaias kohapeal siiski jonnituurid. Võib ka lihtsalt sellest olla, et uus rütm (sügis, pimedus) on lastele segadusttekitavamad, eriti kui suvel sai kaua magada ja päevad läbi kodus olla.
Jah just, jumal tänatud, et mul suuvooder on.. teeb raske töö minu eest ära 😀
Said valesti aru, terve suvi oli ta kodus. Õu inimesed, ma ütlesin, et seda juhtub väga harva, kui laps üks viimaseid rühmas on. Kohe võtate sõnast kinni ja topite igalepoole. Õppige veits lugema ja tulge siis arvamust avaldama või nõu anda. Kui sa tuled mulle peale pressima läbi lillede, kui sitt ema ma olen, siis thanks no, ma ei vaja su nõuannet 😀
Kahjuks mees ei saa jah 😉
Ma praegu mõtlen, et kui ma järgmisest kuust tööle lähen, kuidas ma saan lapsele vabu päevi võimaldada? Praegu jah, nädalas on vabu päevi, kus ta kodus. Loomulikult, sest ma ise olen ju ka hetkel kodune. Veel. 🙂 Kodus kõik samamoodi nagu alati olnud.
Mees käib sul tööl jh.. ja järgm kuu lähed ise ka tööle? Ja väiksemat ju alles hakkad harjutama? Ja koolid? Sa ei saa hakkama, miks v6tad lisapinget.. kas aind mehe palgaga ei saaks hakkama? L6petad koolid ja sis ehk tööle?
Mul ka 4a igal hommikul lasteaias vingub, aga ta lubab mul ära minna. Teeb musi ja kalli ja tahab enda kapi ees veidi istuda. Ma ka pisemaga kodune ning v6imalik, et 4a tunneb kadedust, tõrjutust, vms!
Anon 20:19, ega e-kool ei tähenda, et haridus ja paber niisama kingitakse. Sa oled raudselt see mees või naine, kes arvab, et vabakutseline tähendab, et inimene istub niisama kodus töötuna. Tra nii närvi ajab siuke suhtumine.
Kui sa juba tuled mulle ütlema, et ma ei saa hakkama, siis head aega ja ma isegi ei suvatse sinuga rohkem sellel teemal arutleda 😀
Ei kingita jah niisama, lebotama peab ikka kodus.. see ju ka raske :S Usu mind, sellist vatti näen igapäev diivanil lesides :S
Mis sa ründad isegi seda, kes sind kaitseb v? Ei no sõida kuupeale siis, bitch!
Ei no õpi lugema ja aru saama, kellele ma vastasin 😀 kuu peale tahaks küll minna.. näita ette pls, kuidas saab
Mis kell sa talle järele jõudsid too päev kui ta oli peaaegu viimane lasteaias?