Mida rohkem lapsed suuremaks sirguvad, seda enam tekib minu näole kerge muie, kui iseseisvad nad on. Kui suured nad on. Kuidas nad niiviisi üleöö suurteks lasteks kasvavad? Alles nad olid ju tibatillukesed, nii väikesed ja abitud. Kuidas nüüd saab nii olla, et kui sa lapsel palud oma toa ära koristada, saadab ta sind tiineka kombel pekki? 😀
Jah. “Mine pekki” on väljend, mida ma Hendrikult päris tihti kuulen. Nii tihti, et see on isegi mulle endale külge kasvanud. Eks ma vahel kasutan sõnu, mida laste kuuldes päris kasutada ei tohiks, aga siiski suudan ma end valitseda ja keelt hammaste taga hoida. Sellistel hetkedel meenuvad ajad, kus ise sai vanematele vastu vaieldud, neid igalepoole saadetud. Oo, see 2000 aastate alguses elatud pubekaelu! 😀
Miski pärast on nii, et kui sa üritad lastele õpetada numbreid, tähti või midagi muud tarka, siis teps mitte üldse ei taha nad seda meelde jätta vaid õpitud läheb ühest kõrvast sisse, teisest kohe välja, aga kui sa ütled midagi, mida hiljem kahetsed ja soovid, et öelnud poleks, on see lastel kohe meeles ja vaat, et ei lähegi sealt ära iial. Ehk lastel on uskumatu oskus jätta meelde asju, mida ei ole üldse vaja.
Üks päev ma palusin Hendrikul ja Raimondil nende toa ära koristada. Nagu ikka kahele poisslapsele kohane, mängivad nad meelsasti oma asjadega ja hiljem jätavad nad lihtsalt laiali. Ja nagu mulle kohane, siis ma ei ole loodud kellegi orjaks ja kui inimene on ikka juba nii suur, et käed liiguvad ja kõndida ka oskab, siis olen arvamusel, et peaks väheke enda järelt koristama ka. Või vähemalt õppima seda tegema. Päris käsi üles tõstma ma ei saa ja hõisata, et mu lapsed nüüd koristavad täiesti ise oma tuba ja on laitmatud puhtusehoidjad, eks minu abi ja suunamist on ikka vaja, aga nende vanuse kohta on nad väga tublid ja usinad abilised mul kodus. Või kas ikka on?
Egas nad eriti ilma motivatsioonita seda tuba koristada ei tahtnud. Kuna mul kapis oli parajasti kommipakk seismas, ütlesin neile, et kui tuba korras, annab emme neile maitsvaid komme preemiaks. Viuhh, kui kiirelt nad silmapiirilt kadunud olid ja oma toas juba askeldasid. Maiustused mõjuvad alati! Aga nendega ei tasu ära hellitada (ja ära osta :D). Umbes täpselt viis minutit hiljem hõikab Hendrik mulle: “Emme, mina koristasin lastetoa ära!” Ma olin üllatunud, samas teadsin, mis mind ees ootab. Läksin üle kaema ja tuba oligi korras. Nii enam vähem.
Voodi alt paistis juba välja see tohutu mänguasjademeri. Kummardun mina voodi alla vaatama ja küsin Hendrikult: “Aga mis need seal on?”
Hendrik vastab mulle, lõug uhkelt üleval: “Ah las need olla seal!” Ja see lõi mulle silme ette mälupildi iseendast, kus ma Võidulas elades lükkasin kõik pahna voodi alla või riidekappi, et tuba kiiremini korda saada. Oh neid lapsevanemaks olemise võlusid! Ma imestan, et mu ema ei parasta “Nüüd tead, mida ma tundsin!”, kui olen talle kurtnud, mida mu lapsed siin kodus kõike korda saatnud on. Ma peaks tegema sellest eraldi postituse, sest sellist huumorit ja teatrit on raske lühidalt kommenteerida. 😀
Kui vana sa 2000ndate alguses olid, et juba siis pubekaelu elasid? Või kui vana sa siis praegu oled? Jõudu!
Ma olen hetkel 22-aastane ehk minu jaoks hakkas pubekaelu nii 13 aastaselt- vanematele vastuhakkamine, salaja suitsetamine, alkoholi proovimine ja kõik muu, mis ühe tiineka elu juurde kuulub. 9 aastat tagasi oli üsna 2000ndate algus. Minu jaoks. 😀
Esimesel pildil vasakpoolne poeg nii Juss Haasmaa nägu. Tulevane hurmur 😀
Seda kindlasti 🙂 Mõlemad nägusad poisid 😉