Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust tahtsin seda lubadust pidada ka, sest selle postituse kirjutasin mingi…. eelmine nädal?? Eee… noup. Rohkem kui kuu tagasi.
Kui ma vahepeal siin pidasin totraks küsimusi stiilis “kuidas sa küll laste kõrvalt seda ja seda jõuad teha?”, sest et… kes tahab, see jõuab, siis nüüd tahaks hoopis ise küsida kellegi käest, kes sada asja korraga tules hoiab, et KUIDAS?
Mina ei tea. Siin suvevaheajal see aeg libiseb kuidagi eriti käest. Ma nagu mäletan, et selle “ma hakkan uuesti blogima” hõikasin välja eelmisel nädalal, aga ei… see oli juuni alguses. Jah. Ulme.
Kuna mu elus suurt miskit ei toimu ja no, olgem ausad, kelle elu oleks nii huvitav, et sellest iga päev lugeda tahaks, siis… mõtlesin ma pigem erinevatel päevakajalistel teemadel mõtteid jagada. Ja lugeda, mida teie asjast arvate.
Ma siin üks aeg käisin küüntes ja seal oli taustaks Timmerite podcast. Ma pole üldse mingite podcastide kuulaja. Absoluutselt mitte, aga seal ei hakanud bossama ka, et kle pane ära.
Üsna mitu huvitavat teemat käis läbi seal. Muidugi need vaimude ja deemonite teemad jätsid külmaks ja kuigi ma kohe arvasin, et terve küünehoolduse aja ma just seda kuulangi, siis eksisin. Seal podcastis räägiti ka muudel teemadel.
Nt sellest, mida teha, kui näed, et sõbranna mees petab teda. Kas räägiksid sellest sõbrannale või ei? Ja, kui Timmerid rääkisid, et nemad küll ei ütleks ja ei sekkuks, siis ma läksin korra närvi. Miks? Sest ma olen ise olnud selles olukorras ja arvaSIN, et ainuõige valik oleks just sõbrannale tõtt rääkida ju.
Siis kuulasin edasi ja aina enam hakkasin oma arvamust muutma. Timmeritega nõustuma.
Miks? Nad väga hästi seal seletasid, et sa võid ju tahta sellega head, et sõbrannale ära räägid, aga suure tõenäosusega lõpetad ise kannatajana.
Ja jep. Ma olen olnud olukorras, kus olen teadlik, et sõbranna mees teda on petnud. Ma ei rääkinud kohe, aga terve see aeg, mil ma olin vait, näris mind süütunne ja ärevus. Mul tekkis isegi palavik. Kas rääkida või ei? Kuidas ma ei räägi? Kui mu mees mind petaks ja mu sõbranna seda varjaks, ma oleksin täiega vihane!
Ja ma rääkisin.
Koorem langes õlgadelt.
Ja asendus uue koormaga.
Sest mis sai peale seda? Ega vahet vist pole, kes ütles mida. Lõppkokkuvõttes olin mina see paha ja ma vist ei unusta iial seda tunnet, mis mind tundma pandi kuigi ma ei tahtnud midagi halba. Vähemalt sõbrannale mitte.
Kui ma näeksin nüüd mõnda sõbranna meest petmas, kas ma räägiks sõbrannale? Huhh, ma ei teagi. Paneb lausa mõtlema ja olen täitsa kahe vahel… Mina ikkagi tahaksin teada, kui mu mees mind petnud on, aga samas ma ei saa oodata, et kõik mõtlevad samamoodi nagu mina.
Ma ju tean, et vahel on teadmatuses lihtsam elada. Aga, kui kauaks?
Muidugi tuleb mängu ka mitu muud aspekti. Kas see sõbranna on väga lähedane? Või pigem ei? Minul nt on mitu sõbrannat, aga mõned nendest on sellised lähedasemad, kellega üsna tihti läbi käin ja mõned, kellega suhtlen pigem harvem. Kas see muudab kuidagi asja? Sõbranna on ikka sõbranna.
Et, mida teie teeksite, kui satuksite sellisesse olukorda? Mida te ootaks enda sõbrannalt, kui ta teaks, et teie mees on teid petnud? Huvitav oleks lugeda. Ehk saan mõne uue vaatenurga. 🙌
Ma olen sellele mõelnud küll. Ma räägiks enne petjaga on see siis sõbranna või ta mees, et ta ise räägiks sõbrannale või sõbrale. Kas see oleks ok valik ei tea. Ise ei sooviks sõnumitooja olla.
Oi see on keeruline teema, ise ma tahaksin ka teada kui mu mees mind petaks aga just inimesed on erinevad.
Mul on olnud juhtus kus oma elukaaslasega lahku läksin ja mu oma sõbranna mees on ka ühtlasi mu väga hea sõber. No meie vestlused on alati üksteist norida ja nalja teha. Kuni siis üks nv mu sõber ehk sõbranna mees kirjutas mulle ajasime niisama möla kui kirjutas mulle järsku kuidas ta mind tahaks.
Ma olin mitu nädalat nagu puuga pähe saanud mis see oli ja mida ma tegema peaks, kas sõbrannale rääkima kes oli ise veel samal ajal rase või selle maha vaikima.
Täpsustan et mingit petmist polnud, ütlesin viisakalt et mine koju magama ja lõpetasin jutu.
Ma vaikisin, tänaseks on nad abielus ja kahe lapse vanemad, aga vahel siiani mind närib et kas see oli ikka õige otsus.
Kui on faktiline tõestus, siis ütleksin. Ja ütleksin petjale ka, et teen seda!
Sest jah… ka mina tahan, et mulle seda öeldakse… loll on nii loll olla, et teised teavad, ise ei tea.
Mina räägiksin ! Olen ise olnud petetu rollis .. ja oleksi to hetk olnud tänulik kui keegigi oleks tulnud koputanud õlale .. ava silmad . Minuarust hetkeline viha vb maailma vastu on parem kui jääda paljude ees lolliks .