Millest alustada? Täna on nii palju juhtunud ning ma tahaksin selle kõik südamelt ära rääkida.. või noh, kirjutada. Ma sain aru, kui ükskõiksed ja hoolimatud on Eesti inimesed. Umbes kella 16-17 vahel märkasin, kuidas meie kortermaja eest kõnnivad mööda kaks väga purjus kolmekümnendates eluaastates meest. Sabas kõndis neil pisike tüdruk, arvan, et umbes kahe aastane. Ma isegi ei mõelnud pikemalt, kui hakkasin neid jälitama ning samal ajal helistasin politseisse. Andsin politseile teada, et kaks purjus meest kõnnivad tänaval ringi, sabas kõnnib pisike laps. Jagasin meeste välimust, umbkaudset vanust, lapse välimust ja samuti, mis võiks tema vanus olla. Kuna mehed liikusid ja paigal just ei seisnud, siis tegin ma hädaabisse mitu kõnet, et pidevalt teavitada, kus mehed parajalt on.
Hädaabist muidugi saadeti kohe peale esimest kõne patrull välja. Ma läksin isegi korraks paanikasse, sest mehed ja laps liikusid, aga vahel ei olnud kuskil majadel näha tänavanime ega majanumbrit, seega olin ma justkui tupikus. Hädaabist veel öeldi, et ma hoiaks nendega distantsi, sest iial ei tea, kuidas nad käituda võivad ja targem oleks neid pikema vahemaaga jälitada. Nii ma siis tegingi.. ma kõndisin ja jälitasin, mu süda ei andnud rahu. Ma nägin inimesi, kes kõndisid nendest meestest ja sellest pisikesest lapsest mööda, kiikasid korra üle õla ja kõndisid tuimalt edasi. Vaat see on pohhuism!! Ma olin nii tige, ma hetkel mõtlen, et ma oleks pidanud filmima telefoniga, kuidas üks ema oma kahe lapsega nii savilt mööda kõndis, kui mehed kordamööda alkoholi sisse kaanisid. Ma oleks pidanud tegema video, kui mehed olid üle sõidutee läinud, aga laps oli veel keset teed.. Mitte keegi ei reageerinud. Õnneks olin ma neil piisavalt sabas, et kui midagi juhtuma peaks, saan ma sellest lapsest kiirelt kinni krabada. Aga ma ei suutnud tol hetkel mõelda, et hakata seda kõike filmima.. Ma mõtlesin, kuhu nad selle lapse viivad, mis edasi saab ja millal kurat see politsei juba tuleb.. Tõesti oli tunne, et terve Tallinna peale on üks patrullauto, vist.
Ma ütlen veel suur aitäh Helile, kellel oli täna õhtupoolikul Lasnamäele asja. Kes elab Mustamäel. Ma tänan teda veelkord, et ta märkas, kuidas laps läks põhimõtteliselt üksinda üle tee ning neiu seejärel oma auto suvalise Lasnamäe maja ette parkis ja haaras telefoni järele, et samuti politseisse helistada. Kui Heli mind nägi, küsis, kas ma olen samuti selle pisikese tüdruku olukorra pärast siin. Ma vastasin jaatavalt. Helistasin uuesti politseisse, kuid nüüd olime juba pikemat maad edasi, kui esimese kõne ajal. Iga kord, kui ma helistasin neile, pidin ma kõik uuesti ja uuesti algusest peale ära seletama, oma andmed andma ja kõike muud.. Lõpuks kui me Heliga neid mehi jälitasime, märkasid nad meid, võtsid lapse sülle ja kiirendasid sammu. Peitu pugesid nad ühte lähedal asuva maja hoovi.. Kust me nad õnneks üles leidsime ja ega palju ei olnudki, kui politsei samuti sinna jõudis. Ma ei tea, mis edasi sai.. nad kirjutasid seal midagi ja jäid ootama.. ehk lastekaitset? ehk sotsiaaltöötajat? Ma mõtlen, et ehk oleks pidanud ligi minema ja jääma ise samuti sinna.. Aga minu südames oli koos politsei saabumisega nii hingemattev rahu.. Mu süda oli tõesti rahul.
Nüüd ma mõtlen sellele, kuidas hädaldavad inimesed alates pagulaste tulekust siia selle üle, kui vähe saavad meie Eesti lapsed toetust võrreldes pagulastega.. Kas teid päriselt see huvitab? Ma võin kihla vedada, et paljud kes täna mööda kõndisid ja tuimalt kogu situatsiooni võtsid, on mõelnud seda ja võibolla isegi kuskil hoobelnud sellega.. Aga tegelikkus on see, et te ei hooli mitte põrmugi. Mul on häbi, et ma selliste inimestega koos ühel pinnal kõnnin, samat õhku hingan ja ühes riigis elan.
Ja ärge hakakegi peas välja mõtlema põhjust, “ma olin väsinud, pea lõhkus”. Ma kõndisin nii palju, et mu varbad olid lõhki ja verised, mu pea lõhkus hullupööra. Ma oleks kasvõi läbi tule ja vee läinud selle lapse pärast.
Kes teab äkki mõni veel helistas politseisse,kes nägi..aga võibolla mitte. Paljudel pole aega,et kedagi jälitada,ja inimene kõnnib oma kahe lapsega mööda,mis siis tegema peab..sekkuma..milleks..et teda või tema lapsi rünnataks.
Kole lugu muidugi küll aga… Ise hoidsid distantsi ja siis ootasid, et see ema kahe väikse lapsega midagi ette võtaks? Näiteks mida?
Jah, inimene leiab sada muud põhjust, miks mitte appi minna. Ja keegi teine ei helistanud, sest ma olin politseiga pidevalt ühenduses ning küsisin, kas tõesti keegi teine ei ole sellist kaebust esitanud.
Kasvõi seda, et haaraks telefoni ja annaks teada just nähtust. Aga ei. Mis see tema asi on, eksole.
Süüdistama peaks ikka neid mehi eriti seda kelle laps see on .. mina küll oma lapsi ohtu ei seaks,et minna öelda sellistele inimestele midagi,jah ma helistaksin ka politseisse kui midagi sellist näeks,aga millekski muuks ma küll võimeline pole,pealegi isegi kui läheksin midagi ütlema,kes oleks lõpuks süüdlane ..ikka mina.
Ega mina ju ka just sellepärast neile midagi ütlema ei läinud, et hädaabist nii soovitati, aga samas pole ma nii pohhuist, et lihtsalt helistada, anda aadress kus viimati nähtud ja lesta tõmmata. Oleks mul lapsed kaasas olnud, oleksin ikkagi neid jälitanud.
Tubli, suur pai Sulle selle eest, et märkasid! 🙂
Aga inimesed on tõesti ükskõiksed ja võiks isegi öelda, et julmad. Mul tõuseb klomp kurku, kui ma mõtlen selle sündmuse peale, mis minuga mõned nädalad tagasi juhtus. Olin laadal ja tegin süüa, kui märkasime, et üks mees magab laua taga. Ülemus arvas, et noh, lambipops, las magab. Lõpptulemus oli see, et see mees oli surnud. Hädaabisse helistades ei olnud mingit ühendust kohalike meedikutega. Teine tüdruk läks kiirabile vastu ja kiirabi tuli 20 km kaugusele pool tundi. Mina olin šokis, paanikas, nutsin ja palusin ülemust ja inimesi sealt samast, et keegi aitaks kunstlikku hingamist ja südamemassaaži teha. Aga kujutad ette, mitte üks mats ei reageerinud. Nad vaid naersid ja sõid edasi.. See oli täiesti jube. Kas need inimesed oleks siis ka nii käitunud, kui see oleks nende lähedane olnud? Vahet ei ole, kas ta on pops või ei ole, ta on ikkagi inimene ja talle tuleb vajadusel samamoodi abi anda. See on minu arvamus. Ja usun, et saatus annab ise nendele südametutele õppetunni.. Aga kedagi ei saa muuta peale iseenda. Ja kui oled ise natuke parem inimene, siis maailm meie ümber muutub ka natuke paremaks 🙂
Mõtlen sama. Aga inimesed on nagu silmaklappidega hobused, nad ei oska täna enam vaadata enda ümber, rääkimata siis veel märkamisest ja aitamisest. Ei tõsta nad silmi oma nutiekraanilt ega tagumikku toolipealt.
Sa väga tubli! Tahaks sind kallistada ja tänada, et märkasid last! Kuigi see on õudne, mis Eestis varjatud seinte taga toimub lastega.. mõtlen joodikuid vanemaid, jne..Sa oled kindlasti väga hea ema.
Aga kui need väga purjus mehed nt oleks lapsel käest kinni hoidnud, kas sa plx abi kutsunud?
Minu prioriteet oli see, et kaks purjus meest ja väike laps. Nad hoidsid vahepeal tal käest kinni, vahel jälle mitte. Ma oleks endiselt abi kutsunud.
Ja sellepärast mina helistangi kiirabisse, kui kuskil näen kedagi maas lebamas, meelemärkuseta. Õnneks ei ole seda palju ette tulnud, kuid iial ei tea, mis inimesel võib olla- olgu ta välimuselt missugune tahes.
Ja selle tänase sündmuse koha pealt.. Üks kommenteerija ütles, et ehk kellegil ei ole aega, et jälitada last ja neid mehi… Mis saab ajast olla tähtsam, kui teise inimese heaolu? Ja veel pisikese lape heaolu? Olgu mul nii tähtis kohtumine või plaan päevaks, kui tahes, ma oleks selle nurka visanud.
Miks sa kommentaare kustutad? Hakkas häbi?
kas see juhtus vastseliina laadal sooviksin rohkem teada seal juhtus minu pojaga selline õnnetus
Minu arust topitakse praegu liiga palju oma nina teiste asjadesse. Oleksite ju võinud nendele meestele öelda, et vaadake, et laps auto alla ei jää. Aga politsei asjasse segamine on küll liig, mis liig. Mis see politsei oleks saanud teha? Ise seda last kantseldama hakanud v? Nii need eesti perede lapsed satuvadki võõrastesse kätesse, kui lastekaitsetöötajad ja muu kontigent liiga palju sekkub. No-jh, homod ju lapsi ei saa, vaja neile lapsendamiseks anda… 🙁