Meil on Hendrikuga veits jamad lood. Ta on alati hambaarste peljanud ning mul on olnud tükk tegemist, et ta üldse haigla lähedusse saada. Ütleme nii, et kuni tänaseni arvasin end päris heade skillidega olevat, kui asi puudutab laste veenmist arsti juurde minema. 😀 Kuni tänaseni…
Alles hiljuti Hendrik keksles, et tal kasvab uus hammas. Vaatasin üle, oligi. Päris äge, kui kiiresti Hendrik kasvab.
Mina hakkasin aga mõtlema, kas on ikka ok, kui vana hammas ei ole veel eest ära kukkunud? Kas see valehambumust ei või põhjustada? Pidasin arstiga nõu ja panime aja kirja. Tuleb vana hammas välja tõmmata.
Täna oligi see kauaoodatud päev. Hommikul ütlesin Hendrikule: “Pese hambad ära, lähed issiga hambaarsti juurde!”
Hendrik: “Aga sa ise ütlesid, et homme alles…”
Mina: “Seda ma ütlesin eile ju.”
Hendrik vaidleb: “Vahet pole, sa ütlesid, et homme.. Praegu ei ole ju homme..”
Lapsel iseenesest hea loogika ent kui hakata nii mõtlema, ei jõua seda homset ju iial kohale. 😀
Igatahes ma otsustasin hommikul, et mina temaga kaasa ei lähe ja saadan hoopis ta isaga sinna. Nüüd kahetsen. Oleks pidanud ikka ise minema.
Mõne aja pärast helistab mees ja ütleb, et Hendrik ei ole nõus hambaarsti juurde minema. Passivad nemad seal haigla juures ja no ei liigu edasi. Andsin talle paar näpunäidet, millega proovida teda ära osta või tagant utsitada. Kõne lõppes.
Kui ma olin jõudnud oma toimetusi vahepeal teha, heliseb uuesti telefon. Mees. Kurdab, et noh, kuidagi sai ta ikka sinna hambaarsti tooli ja suu lahti kangutatud, aga hakkas teine nii õudsalt nutma, et tulid tulema. Noh jah.
Hambaarst muidugi jagas nõu, et sellest vanast hambast tuleb ikkagi lahti saada. Ma mõtlen, et kuidas… Hakkan ise kangutama? Mida teha, kui laps ei ole nõus hambaarsti juurde minema? Kuidas ta sinna saada, et see vana hammas välja tõmmata? Midagi peab saama ju teha, et hammaste tervis ei kannataks selle all ent laps ei peaks seda kohutavat hirmu tundma.
Aga kuidas ta siiani hambaarsti juures käinud on, kas tal on halvad kogemused? Kui polegi, siis ilmselt selles probleem ongi. Tuleks juba hästi vara ja noorena ta sinna viia, esimesed korrad ainult lasta toolis istuda ja asju uudistada, arstiga juttu rääkida. Kindlasti on oluline, et arst ka lastega ja kartlike patsientidega ümber käia oskaks.
Vb lahetegi järgmine kord selle teadmisega, et arst ei sunni midagi tegema? Samm-sammu haaval, kuni tal suurt hirmu enam pole ja arstil juba suus toimetada lubab.
Oleme käinud enne ka ning eks ikka on kartnud, aga siis olen mina kaasas olnud. Võib-olla oligi asi selles, et ma rääkisin talle enne, miks arsti juurde läheme ja mind kaasa polnud
Selline hammas tuleks kindlasti ära tõmmata. Mul oli lapsepõlves sama lugu, kartsin nii hirmsasti hambaarsti ja isegi täiesti ühe nahatüki küljes rippuvate piimahammaste välja tõmbamist. Ei julgenud neid ise loksutada ka, et kaasa aidata. Tulemuseks oli see, et ühest piimahambast lahti ei saanudki, kuna see põhimõtteliselt kasvas igeme sisse tagasi, jäävhammas tuli selle kõrvalt ja hambarida on sassis. Teismelisena sai see välja tõmmatud, aga rida on ikka viltu. Sõbrannal täpselt sama lugu, temal see lisahammas siiamaani suus.
Tegelikult võiks jälgida ja uurida, et kui kõvasti see piimakas kinni on seal, kui kergesti ära tuleb, siis äkki saab mingi kavalusega lahti sellest. Ma tean, et ühe väga loksuva piimahamba tõmbas mul lasteaia sööklatädi välja, sellise vabandusega et “oota, ma korraks vaatan ainult seda hammast”. Ei saa küll soovitada otseselt sellist nippi, äkki saab veel lapsepõlvetrauma aga no, hambad on vaja ikka korras hoida ja mina 20 aastat hiljem sööklatädi peale vimma ei kanna.
Mina ütlesin oma pojale nii, et mina kui ema pean hambaarstile minema aga nii kardan, mille peale ütles poeg, et ära karda, et ei ole hullu, istud ja ma võin su kätt hoida ja öelda, et kõik on hästi. Saad hakkama suur tüdruk. Mängisin lapsele tema enda kartust ja see meil toimis. Nüüd “lohtub” mind kui ise hambaarstile lähen. ?