Issand kui vabastav, et ma saan sellest nüüd mittesalaja rääkida. 😀 Kohe rohkem motivatsiooni oma mõtteid jagada, kui ei pea tegema seda ainult iseendaga.
Sõitsime me siin üks päev Põlvast koju ja puhkesin autoroolis nutma. Okei, see kõlab dramaatilisemalt, kui see päriselt välja nägi, aga pisarad hakkasid voolama ja Geit hakkas kohe kõrvalistmelt pärima, et mis mul juhtus. Mina ei osanud muud teha, kui selle peale õlgu kehitada ja öelda, et mitte midagi ei juhtunud.
Tema ikka ei saanud aru, et kuidas on nii, et inimene nutab, aga midagi polegi juhtunud. Eks mõistavad need, kes mõistavad. 😀
Ja siis me hakkasime pikemalt rääkima ja seletasin talle, mis on raseduse juures, st kõikide raseduste juures olnud minu jaoks kõige raskem osa. Ma arvan, et eks nende pisarate vallapääsus oma osa oli sellel ka, et me olime eelnev päev Põlvas mamma ja papa juures ja nad on nii toredad ja soojad ja lahedad inimesed ja see, kuidas nad alati kellegi beebiuudise üle siirast rõõmu tunnevad.. Nii ka seekord. Mamma rääkis, et palju beebiuudiseid ja mina seal siis silmakirjalikult istusin, tundsin rõõmu kaasa, aga ise varjan tema eest enda beebiuudist. Et vere kaudu on mamma ja papa mulle täiesti võõrad, aga tunnete kaudu… On nad mulle nagu päris mamma ja papa.
Eks tagasisõidul mõtlesin natuke sellele ka, et ma ei saanud neile öelda seda. Seda, et mina saan ka beebi!
Hakkasime siis Geiduga lahkama, et millest ma mõtlesin ja mis viis pisarateni.
Ma olen alati igat rasedust täiega nautinud, olenemata sellest, et on iiveldused ja paha olla ja peavalud ja nõrkus ja zombi tunne ja lõpupoole juba päris raske olla. Mulle meeldib rase olla. Mis on aga minu jaoks raseduse kõige raskem osa? Emotsionaalsus. See, kuidas pisiasjad võivad ka rivist välja lüüa. See, kuidas sa hakkad mõtlema asjadele, millele sa ei peaks mõtlema. See, kuidas sa hakkad hoolima asjadest, millest sul tavaliselt suva on.
Ma olen rasedusväliselt inimene, keda ei kõiguta suurt miski. Keegi ütleb halvasti? Savi. Keegi mõistab hukka? Savi. Keegi on lihtsalt emm? Savi. Kõigest, mida ma ei saa kontrollida, ongi savi. Aga vot raseduse ajal töötab kõik teistmoodi ja siis oled vägagi tundlik ning kui ühe ajuosaga sa teadvustad, et Jane, sa oled rase, sa võtadki kõike hetkel rohkem hinge, ära tee välja, siis… teine ajuosa lämmatab selle esimese selle jutu peale ära. Nii on.
Ja nii on, et kõik füüsiline raskus raseduse ajal kahvatub vaimsete väljakutsete kõrval. Vähemalt minu jaoks. Ma tulen palju paremini toime füüsiliste väljakutsetega kui vaimsetega. Seeõttu ma ka natuke pelgasin, kui beebiplaan käiku läks. Hirm on ikka kogu nende tunnete tohuvabohu ees, aga võtsin endale eesmärgiks, et kui ma enam ise oma emotsioonidega hakkama ei saa, siis selle asemel, et lüüa käega ja need mõttelise padjaga lämmatada, ma küsin abi. Spetsialiste on tegelikult ju palju.
Ütleme nii, et oma elu avalikult jagamine ja õhuke nahk pole just parim kooslus, hehe. Aga enam pole palju minna ja vast saan varsti oma paksus nahas edasi mõnuleda. 😅
Ja minul on täpselt vastupidi kui ma olin rase siis ei kõigutanud mind miski ja nüüd risti vastupidi jälle nagu enne rasedust et võtan kõike hinge ja väga emotsionaalne.
Mõlemat pidi on jama eks 😀
Miks ei saanud vanavanematele rasedusest rääkida?
Sest too hetk oli meil kindel plaan kõigi eest varjata. 🙂