Kuidas ma lapsi jälle piinan

Homme algab kool, jee! Mul ja lastel! Ma ei tea, kust see ootusärevus äkki tekkis, aga ma juba tahaks isegi arvuti taha istuda, hakata kursustega liituma ja juba õppima.

Lapsed said reedel hunniku õpikuid ja töövihikuid koolist kaasa ning mina otsustasin, et aitab, nad hakkavad ise oma õpikutele ja töövihikutele paberit ümver panema. Raimond läks kolmandasse ja Hendrik viiendasse klassi.

Kui ma muidu ei ole üldse sellise “aga vot minu ajal oli nii ja tehti naa” mõtteviisiga, siis just see paberi ümber panek õpperaamatutele on küll üks asi, mille kohta ma mõtlen, et krt, mina esimeses klassis pidin ise need ümber panema, panevad mu lapsed ka. Vähemalt nüüd hakkavad. Veel pole hilja.

Ja insta storydes näitasin ka, kuidas mul lapsed õpikute/töövihikute kallal askeldavad ning sain päris mitu kirja, et see ju nii lihtne asi, käib siuh-säuh ja valmis ja nagu teraapia ja mis neid lapsi veel rohkem stressata, et niigi see kool ja bla bla bla… minu jaoks.

Ma olen osaliselt nõus ka. See paberite ümber panek pole midagi rasket – mulle täitsa meeldib, käibki väga kiiresti ja ongi pisut ka teraapilise maiguga, AGA… mulle meeldib kasvatada oma lapsi sellises vaimus, kus nad ise ka õpiks oma asjade eest hoolt kandma, iseseisvamad olema ega arvaks, et emme ja issi peavad kõik asjad nende eest ära tegema. Noup. Nii ei saa. Tean päris mitut inimest, kellel emme-issi tegid lapsena kõik ees ära ja teevad siiani. Kuigi inimene juba läheneb 30. eluaastale.

Ja ma ise nt mõnda aega olin selline ema, kes arvas, et parem on, kui ma laste eest ise kõik ära koristan, sest noh, saab kiiremini ja niikuinii hiljem ju pean üle koristama. Lihtsam on siis kohe teha. Ja Geit siis käis ja näägutas, et mida ma koristan nende laste järgi, nad harjuvad ära ja ei hakkagi ise koristama. Ja nii läkski. Ja ma teadsin, et läheb, aga ikkagi oma jonn oli peal.

Siis ma lõpetasin. Enam ei koristanud nende järgi koguaeg. Elementaarsed asjad nagu oma toa koristamine, oma voodite tegemine, oma musta pesu viimine vannituppa, oma puhta pesu viimine kappi (kokku volditud), enda järgi koristamine teistes eluruumides – nad teevad täitsa ilusti seda kõike nüüd, sest ma lõpetasin selle.

Lapsed ei pea tegema kõike ise. Nad vajavad abi ja teinekord teemegi koos, sest nii on lõbusam/saab kiiremini, aga mina siiski ei taha kasvatada lapsi nii, et ma peaks neil elu lõpuni kõik ette ja taha ära tegema.

Ja koolilapsed said väga hästi hakkama paberi ümber panekuga töövihikutele/õpikutele – Raimond natuke streikis, sest esimese hooga läks pekki, aga hiljem seletasin neile, et mul läheb ka vahel pekki, siis proovin uuesti, pole miskit hullu. Õpikutele oli paberi panek raskem – on mu jaoks isegi, aga kokkuvõttes said väga kenasti hakkama ja lõpuks tegime koos ning saime kiiremini tehtud.

Mina sain kohvi nautida, lapsed kasvatasid oma enesehinnangut ja iseseisvust, sest väga hästi oli näha, et, kui nad tehtud said ja neid taevani kiitsin, olid nad palju enesekindlamad ja see meeldis neile endalegi, sest kui ma neile rääkisin, et hakkame koos paberit ümber panema, ei olnud nad väga optimistlikud, aga pärast… pärast olid nad enda üle väga uhked. Ja ma kõrval olin veel uhkem.