Kuidas me poole öö pealt hotellist põgenesime

Ma olen tänaseks sellest vahejuhtumist juba piisavalt toibunud, et see kõik ka siia kirja panna ja teile rääkida meie vingest puhkusest.

Planeerisime me siis Geiduga (siin palju uusi lugejaid, Geit on minu abikaasa) minipuhkust ainult meile kahele. Geidu vend elab küll meil, aga mõte sellest, et ta peaks üksi meie jalgpallimeeskonnaga koju jääma ja veel terveks ööks ja tegelikult ka päevasel ajal… ütleme nii, et köis on kallis ja odavam oleks keegi täiskasvanud inimene siia veel juurde sebida, et kõigil ikka selle minipuhkuse lõpuks mõistus (ja elu) säiliks. 😀

Nii ma uurisingi ühelt pereliikmelt, kas ta saaks tulla 20. jaanuar meie juurde, olla siin ja hoida silma peal mu võsukestel, toita, joota, tšillida ja noh…. hoida mu lapsi elus. Spetsiaalselt uurisin pikemalt ette ära, sest ega mullegi ei meeldiks, kui keegi nt päev varem minult sellist teenet paluks. Kuigi, on palutud ja olen olemas olnud, kui tõesti häda käes.

Kõik oli küsitud ja nõus ja mina ostsin spapaketi ära. Tahtsin seekord minna Haapsalu. Haapsalu on linn, mis on minu meelest nii ilus, aga me käime seal kahetsusväärselt vähe. Ikka on need populaarsemad kohas Tartu, Tallinn, Pärnu jne, aga Haapsalu tegelikult, vähemalt minu arust, on võrreldes nende linnadega selline mõnus, kaunis ja vaikne/rahulik paik. Seega tahtsin ma seekord kindlasti sinna minna Geiduga kahekesi. Ütleme nii, et meil on hädasti seda kahekesi aega vaja ja… me lihtsalt pidime saama kahekesi minna kuhugi.

Pakett olemas, ootusärevus suur ja jõudiski lõpuks 20. kuupäev kätte. Ma tegelikult päev varem juba kirjutasin/helistasin meie lisalapsehoidjale, aga ta ei vastanud. Tegelikult helistas/kirjutas Geit ja talle ka ei vastanud, siis arvas Geit, et ma võiks ise proovida, et ehk mulle vastab. Ei. Laupäeva hommikul läks see kättesaamisevajadus juba palju meeleheitlikumaks, sest… kui hoidjat kätte ei saa, siis peame ju Joosepi kaasa võtma kuna broneeringut ka enam tühistada ei saanud.

Ja nii ta läks… meie lapsehoidja, kelle lapsi muide mina olen päris mitmel korral oma hoole alla võtnud, sest… noh, ma tean, mis tähendab see, et sa tahad oma elukaaslasega olla kahekesi, aga su tugivõrgustik on põhimõtteliselt null, otsustas meie kõnesid/sõnumeid eirata ja lihtsalt lasta meil marineerida.

Kirjutasin ta elukaaslasele ka, juba reedel, et mis saab ja kas on tulemas, tema ei osanud öelda ega vastata selle kohta midagi. Lubas uurida. Laupäeva hommikul kirjutasin talle uuesti, et, kas uuris ja mis saab. Vastas: kust tema peaks teadma ja mina peaks ikka otse inimeselt küsima.

No hei, ma ju küsiks, kui ta vastaks ka! Okei.

Üritasime mitte pettunud olla ja mõtlesime, et okei, saame hakkama küll. Suvel käisime ju Wagenküll spas, koos Joosepiga. Ta oli siis muidugi pisem ja üldse mitte nii keerulise… iseloomuga? käitumisega? aga küll hakkama saame ja saame puhata küll.

Noh… etteruttavalt võin juba öelda, et kõik läks jumala pekki. 😀

Läksime ja saabusime küll sinna üsna optimistliku suhtumisega, aga õhtusöögil (mis paketi sees oli) saime aru, et okei, see puhkus on määratud hukule. Kugistasime kordamööda oma toidu niimoodi alla, et kord seisis üks laua ääres laps süles, siis teine. Sõime kordamööda. Joosep loopis kõike laiali, mis talle andsime ja kui ei andnud, siis röökis üle restorani, kus kõlas mõnus mahe muusika ja inimesed (õnneks neid palju ei olnud too kellaaeg) üritasid rahus oma õhtusööki nautida. Ega ma Joosepi pärast ei põdenudki, pigem oli ebamugav, sest noh.. teised tulevad mõnusalt õhtusöögile kaaslasega aega veetma ja siis mingi titt röögib kuskil. 😀

Ja siis me sõime ülihelikiirusel oma toidud ära (lapsevanemad teavad!) ja läksime hotellituppa. Seal ka Joosepile miski ei sobinud. Ainult jorises, tahtis süles olla, aga mitte nii, et sa nüüd tsillid seal voodil ja ta on su süles. Ei ei. Ikka pidid püsti seisma ja teda süles hoidma.

Otsustasime, et paneme end kõik soojalt riidesse ja läheme õue jalutama. Õues jäi Joosep vankris magama mingi hetk ja kärutasime Hestia Spa poole tagasi. Seal on fujaees nii mõnusa vibega ja vaikne istumisala, et mõtlesimegi seal natuke aega veeta. Joosep magas mul süles, tegin tal kombe eest lahti, et tal seal väga palav ei hakkaks ja lihtsalt olime. Võtsime kaks alkoholivaba kokteili (miskisugused margaritad olid, väga head!) ja lobisesime. Jõudsime ka veel kaks lattet võtta enne, kui Joosep ärkas ja siis saigi jälle mööda fujaeed joostud ja teda taga aetud.

Üks hetk mõtlesime, et läheme tuppa ära, lösutaks voodis ja vaataks kaisus telerit. Spasse me too päev minna ei plaaninud, sest enamus ajast oli Joosepil nii paha tuju, võibolla mõikas, et emmel ja issil sees pettumus ja tunnetas seda ise ka kuigi me seda välja ei näidanud ja proovisime ikka positiivselt asja võtta – et viie lapse asemel kantseldame ühte, SEE ON VÄGA POSITIIVNE ASI PUHKUSE JUURES! 😀

Minu meelest see, kui osad lapsed on kuskil eemal, ongi nagu puhkus. 😀 Isegi, kui oled kodus.

Spasse mõtlesimegi järgmine päev minna. Teadagi teeb uni tujuga ju imesid ja lootsime, et, kui Joosep end välja magab ööga, on hommik kohe helgem ja läheme siis suplema, sest spa osa tundus väga mõnus. Pealegi õhtul oli seal meeletult rahvast ja lootsin natuke ka sellele, et hommikul minnes ehk on seal vaiksem seis.

Reaalsus aga oli see, et hotellituppa saabudes ei sobinud Joosepile enam miski. Kõik oli pahasti. Ainult nuttis ja nuttis. Seisid püsti, tema süles, oli kõik ok, aga nii, kui kuhugi istusid/liikusid, oli nutt lahti ja mõte sellest, et me peame seal terve öö seisma, laps käes… ma olen võimas, aga mitte nüüd nii võimas ka. 😀 Ma võin terve öö olla vabalt lapsega üleval, aga püsti seistes? Kuulge, kuskil on minu piirid ka. 😀

Nii me siis seal hakkasime mõtisklema, et kodus on kuidagi lihtsam paha tujuga lapsega majandada ja läks seekord siis niimoodi.

Kui ma instagrami storys sellest kõigest rääkisin, kirjutasid mulle paljud, et kuidas ma nii rahulikult suudan sellest rääkida. No ma ei tea, mis ma ikka närvan – muidugi olin pettunud. Just selles, kes meid alt vedas, mitte selles, et Joosep kaasa meiega pidi tulema. See pettumus on tänaseks aga juba üle läinud. Mis seal ikka. Läks nii, siis läks. Ei viitsi mina kaua mingit negatiivusust endaga enam kaasas kanda.

Õnneks on meil juba järgmine minipuhkus planeeritud. Seekord palusin ema (temas saan 100% kindel olla, aga ei taha ka alati tema poole pöörduda).

Ega saa öelda, et see minipuhkus nüüd täiesti mööda külge alla jooksis. Sõit sinna juba kestis ca 2 tundi ja saime selle aja jooksul päris palju, rahulikult, rääkida paljudest asjadest. Hestias oli ka väga mõnus olla, olenamata Joosepi halvast tujust, nägime selle koha ära ja kindlasti tahame sinna tagasi minna, esialgu kahekesi ja kunagi hiljem ka lastega, sest koht ise oli mõnus ja hubane.

Ja mulle meeldib väga õhtuti/öösel sõita, kuidagi rahulikum on siis see maailm, seega kojusõit oli ka mõnus – Joosep magas rahulikult oma turvatoolis, mina olin roolis, ajasime jälle juttu ja kuidagi… mõnus õhkkond oli. Et jah, ei ütleks, et nüüd täiesti mõttetu käik oli. Ja ps! Hestia latte oli nii hea… meil kodus Philipsi kohvimasin ja arvasin, et see teeb maailma mõnusaima vahuga lattet, aga see (minu arust oli?) Jura masin.. aaehh…. ei, ma ei taha uut kohvimasinat. Ei ei ei. Tegelikult tahan. Aga ei taha. 😀

Kuidagi hea ajastus oli ka sellel puhkuse luhta minemisel, mulle kirjutas eile Oiu sadama majutus ja kutsus meid külla enda juurde, muidugi kogu perega, aga otsustasin kasutada juhust (sest Hestia alla läks päris palju raha), et saab tasuta minna ja läheme hoopis sinna Geiduga kahekesi.

Ööbime seal nende kahekordses iglumajas, kus on ka saun, broneerisin meile juba kuupäeva ära, rääkisin emaga läbi ja kõik on kinnitatud. See iglumaja näeb ikka nii kaunis välja, nii väljast kui seest, et tahaks juba ise oma silmaga see ilu üle kaeda ja ma ei jõua 17.02 juba ära oodata. 😀 (hoiame nüüd kõik sõrmed ja varbad ristis, et keegi jumala eest selleks ajaks endale mõnda viirust külge ei planeeriks, eksole).