Kuidas meil verinoored inimesed elulooraamatuid vorbivad

Kui ma mingi aeg instagramis välja hõikasin, et mul on ka nüüd Eesti kõige kuulsam raamat kodus olemas ja puha rebimata kujul, siis kirjutas mulle nii mõnigi, et tahaks hiljem mu arvamust kindlasti lugeda. Üks palus isegi blogipostitust, millele vastasin, et blogida ma raamatust ilmselt ei viitsi, aga kõik raamatuarvustused olen instagrami seinale pannud ja ka highlightside alla kogunud.

Aga….

Nüüd, kus mul on raamat loetud, mõtlesin, et ikkagi blogiks. Hea võimalus siit tolm maha pühkida ja tulla midagi kirjutama. Mitte ainult staarraamatust, aga ka sellest, mida mina üldse arvan elulooraamatutest ja nende kirjutamisest, kui pole veel sipupükstestki välja saanud. Kas ma plaanin kirjutada raamatut? Räägime siis!

Kindlasti lugesin ja vaatlesin seda raamatut palju kriitilisema pilguga, kui muidu raamatute puhul seda teen, sest… noh, sellepärast, mis selle raamatu ümber kõik käis ja kui paljud soovisid teada mu arvamust.

Mainin siia vahele ära, et pealkiri sellel postitusel pole vähemalt minu sulest mõeldud küll halval/mõnitaval toonil, pigem natuke lõõbin lihtsalt, sest see on ainus eriskummaline asi selle raamatu juures – et autor nimetab seda oma elulooraamatuks/elutööks, aga ise on minustki noorem. ? Ma usun, et tema elutöö on ikka palju palju enamat ja suuremat, lisaks raamatu(te)le.

Aga… ostsin mina siis Brigitte Susanne Hundi, laiemale avalikkusele tuntud kui BSH, raamatu “Ärahellitatud printsess”. Ei tahtnud olla see ebaviisakas inimene, kes teise raamatut prügiks nimetab, seda lugemata ja otsustasin ise kindlaks teha, kas see on seda tiitlit väärt (lihtsalt mainin, et ma ei suudaks iialgi ühegi raamatu kohta öelda prügi, raamatud on nii ilusad asjad).

Tunnen ja tean teda täpselt nii palju, kui meedia vahendusel lugema olen juhtunud, muidu teda ei jälgi sotsiaalmeedias (vahepeal käisin ta insta storysid vaatamas, kui ikka väga hull seis nende draamadega oli ja nüüd panin follow ka) ja isiklikult pole ka kokku puutunud ehk siis…. täiesti võõras minu jaoks, sest meedia järgi me ju ikka ei kujunda teise inimese kohta oma arvamust, eksole? Mina seda vähemalt ei tee. Tean, et inimene võib olla läbi (sotsiaal)meedia üks, aga päris elus hoopis teine inimene.

Raamatu aga ostsin. 39.99€ ei pannud silma ka tõmblema. 49.99€ ilmselt oleks juba pannud. Sain rebimata versiooni.

Ütlen ausalt, mul ei tõuse käsi väga elulooraamatuid ostma, sest mind väga ei koti teiste elud. Aga see kottis – selline kõmu kaasnes koos raamatuga ju. Muidugi tahtsin teada, kas siis on ka nii intrigeeriva sisuga. Ja noh, Eesti kuulsaim raamat siiski ju – ilmselgelt pidi see mu raamaturiiulis oma koha leidma.

Esmamulje raamatust – väga ilus ja kvaliteetne. Ma mäletan, et pesin lausa käed ära enne, kui selle raamatu kätte võtsin. Kartsin mustaks teha. ? Aga tõesti, käes hoides mõtlesin, et väga hästi tehtud.

Sisu.

Ütleme nii, et ma ootasin midagi rohkemat. Raamat rääib Brigittest ja see on igati normaalne, aga see raamat pidi justkui näitama meile rohkem Brigittet või BSH-d, kui oleme harjunud nägema läbi (sotsiaal)meedia. Küll jäi mulle aga millegipärast sisse tunne, nagu kirjeldaks ta raamatus hoopis kedagi kolmandat, ebareaalselt ideaalset inimest ja selle päris Brigitteni ma justkui ei jõudnudki – aga võibolla ta ongi ebareaalselt ideaalne inimene. Jällegi – ma ju ei tunne teda päriselt.

Kindlasti ei lugenud ma sealt ainult seda, kui ideaalne ta on ja kuidas kõik teised on pahad – ei ei. Brigitte tegi päris palju karme ja ausaid ülestunnistusi, mille kohta arvan, et paljud eestlased ei julgeks tunnistada. Respekt selle eest.

Ma noppisin sealt päris palju häid mõtteid suhte teemal ja enesehoolitsuse kohta, aga nt seda osa, mis puudutas meigisoovituste näol erinevaid jumestustooteid, mõtlesin ma, et skipin, ei viitsi lugeda. Tegelikult lugesin ikka, aga see tundus rohkem ebavajaliku paberi raiskamisena. Samas, mõnda jumestajahuvilist kindlasti ei jätaks külmaks see osa.

Raamat venis kohati minu jaoks pikale. Palju oli sisu kordamist. See beež tekst oleks võinud tsipa tumedam olla, kohati oli silmale häiriv, aga õnneks polnud seda palju ja suur osa sellest oli suuremas fondis.

Kirja-, lause- ja tekstivigu oli ikka väga palju – ma pole kindel, kas üheskis teises raamatus on neid nii palju olnud, sest ma pole varem nii pingsalt raamatut analüüsinud, aga see oli kohatu väga häiriv. Kuul jooksis kokku ja pidin lauseid uuesti lugema, et poindist aru saada. Selle vist saab toimetaja kapsaaeda visata? Ega ma ei tea, raamatu toimetamine ja avaldamine on mu jaoks tume maa. Ma oletan, et, kui sa raamatu kirjutad, siis keegi spetsialist ikka vaatab enne avaldamist üle ka ikka?

Kui see raamat rääkis sellest Brigittest, kes ta päriselt on, siis andis raamat kindlasti palju rohkem aimu temast. Kohati oli kurb lugeda, kohati oli hea meel, kohati tekkis mul tunne, et ma olen temast vanem, aga nii mõttetu tema saavutuste kõrval. ? Ja siis järgmine hetk naersin, sest nalja sai ka ikka.

Kunagi kuskilt nagu on meelde jäänud, et Brigitte oli ülekaaluline aastaid tagasi? Mu mälu võib vabalt pange ka panna, a, kui see nii oli, siis oleks tahtnud sellest teekonnast ka rohkem teada saada. Raamat aga ei rääkinud sellest midagi.

See raamat on pigem rohkem neile, kes teda fännavad. Ei, ma ei vihka teda, aga nagu ütlesin, on ta mu jaoks võhivõõras. Usun, et need, kes BSH-d jälgivad ja teda fännavad – neile on see raamat midagi väga olulist. Sammuke BSH-le lähemal.

Kas ma siis ei soovita seda raamatut? Ikka soovitan! See on minu arvamus. Sul on kindlasti oma – see võib ühtida minu omaga, aga ei pea. Nagu ma soovitan ka neid raamatuid ja filme, mis mind täiesti külmaks jätavad – inimeste arvamus on nii erinev, muidugi ma soovitan. Ise tuleb lugeda ja vaadata ega enne ei saa sa teada, mis mulje jätab ja kuidas on. Mina küll kellegi mitte soovitamise peale ei jätaka raamatut lugemata või filmi vaatamata või toitu proovimata jnejne. See, kui keegi kategooriliselt ei soovita, tekitab just uudishimu ja tahadki ise veenduda, kas oli päriselt nii halb siis.

Maha visatud aeg see ei olnud ja oli täitsa tore ning huvitav lugemine.

Kas mina plaanin raamatut kirjutada? Mis eestlane ma oleks, kui ma seda ei teeks? Okei, nali. Tegelikult ma juba kirjutan, viimati kirjutasin sinna umbes aasta tagasi äkki. Või isegi kauem. Ma pole julgenud seda lahti teha. Liiga valusa koha peal jäi poolikuks.

Kindlasti jätkan, kui julguse kokku võtan. Ja lõpetan kunagi ära. Aega ju on. Ma loodan.

Kas ka avaldan? Tahaks seda teha oma 70. eluaasta juubelil, kingituseks iseendale. See saab olema selline raamat, mis igal aastal täieneb. Ja saabki olema mu elulooraamat. Muidugi, kui ma siis veel elan. Võibolla avaldavad siis selle mu lapsed. Või lapselapsed. Aga loodan, et olen ikka ise olemas ja saan vaadata, kuidas maailm selle peale reageerib. Raamat, mida kirjutati 43 aastat (alustasin, kui olin 27). Vahepeal oli mul sellele ideaalne pealkiri ka olemas – Adeele ütles midagi nii ilusat, mis oleks ideaalselt selleks sobinud ja mõtlesin, et hoian meeles ja järgmine hommik kirjutan üles (ta ütles seda õhtul voodisse minnes), aga noh… mina ja mu mälu. Ei ole parimad sõbrad.

Võib-olla panengi “Raamat, mille kirjutamiseks kulus 43 aastat”. ?

Ilukirjanduslikke raamatuid tahaks küll kirjutada. Kohe mitu. Mul on nii hea fantaasia. Enda arvates vähemalt.

Kas loeksite mu elulooraamatut? ?