Ma käisin reedel sõbrannaga kinos vaatamas Colleen Hooveri raamatul põhinevat filmi “Ei iial enam” ja… ma pean selle nüüd lõpuks endast välja saama. Iga päev mõtlen, et ma kirjutan sellest pikemalt, sest… ma tahan.
Nagu te teate, mulle meeldib väga raamatuid lugeda. Okei, suvel on see motivatsioon hulga väiksem, aga alates septembrist kuni aprilli/maini, andke aga mulle ette ja ma loen. Mu meelest on see nagu nii lihtne, tasuta (kui laenutad raamatukogust) ja kuidagi nii elementaarne võimalus kasutada ära seda, et sul on nägemis- ja lugemisvõime.
Aga muidugi, mitte alati pole ma armastanud lugeda. Kooli ajal ma seda vihkasin, sest tehti kohustuslikuks ja valida said ainult sellest nimekirjast, mis õpetaja andis.
Täiskasvanu eas aga avastasin, et ma armastan filme vaadata – eriti nt armastusfilmid. Ja siis soovitas keegi filmide kõrval raamatuid ka lugeda ja avastasin, et raamatud on palju põnevamad, sisukamad ja kaasahaaravamad kui filmid. Nad kestavad kauem.
Colleen Hooveri raamatutest olin ka kuulnud – et paljud soovitavad. Aga kuidagi ei olnud nendeni veel jõudnud. Kuni reedeni, mil käisime kinos filmi vaatamas.
Kindlasti on asi ka veidi selles, et olen rase ja hormoonid möllavad, aga see film ajas mind endast nii välja, tekitas korraliku emotsiooni, mille järelmõjud on minus veel tänagi.
Ma ise ei ole kokku puutunud vägivallaga suhtes ehk siis põhiteemaga, mis filmis esile toodi. Kuigi jah, mul ema kunagi on moka otsast maininud, et mu päris isa oli vägivaldne, aga kuna mind siis veel sündinud polnud, siis.. sellist otsest kokkupuudet pole olnud. Tuttavate suhetes olen seda küll märganud, a mind see mõjutanud niimoodi pole.
Aga mida ma filmi vaadates taipasin – mina nt lõpuni välja uskusin, et mees tahtlikult ei teinud naisele haiget. Et kuidagi tegelikult ka on võimalik olla suhtes selliste asjade koha pealt pime ja vabandada teine inimene välja ning päriselt mitte aru saada, et midagi on valesti. Et selles osas ma mõistan palju paremini neid naisi/mehi, kes on vägivaldse kaaslasega koos, aga ei näe, et midagi valesti on. Vähemalt esialgu. Kirjutavadki kõik õnnetuse arvele.
Mina nt veel isegi lõpus lootsin, et kuigi naine läks mehest lahku, aga sai temalt lapse, siis mees ju kindlasti nüüd muutub ja nad võiks ju uuesti proovida. Laps ju muudab kõike? Mina ei tea, loll ja naiivne olen, ütleks selle peale.
Aga lõpuks oli mul siiski nii nii hea meel, et läks nii nagu läks… Ja mulle meeldis ka väga see, et kui alatihti filmi lõppedes mõtlen endamisi, et miks selline pealkiri filmil vms, siis lõppes just sellega, miks selle filmi pealkiri oli “It ends with us” ja see öeldi ka kõvasti välja.
Minu meelest nii ilus ja õpetlik film. Ja muidugi – filmis ongi kõik nii lihtne ja tore, eksole. Aga ma tõsiselt soovitan vaadata seda filmi kõikidel naistel, ja miks mitte ka meestel, kes kogevad lähisuhte vägivalda. Mis see teeb sinuga, sinu kaaslasega, sinu lapsega… Miks on oluline see muster murda?
Mind liigutas see film väga palju. Kohe nagu väga palju. Ja mind tavaliselt filmid nii sügavalt ei puuduta. Nagu nii palju, et ma veel päevi hiljem mõtleksin sellele.
Näitlejate valik oli ka väga super.
Ja nüüd võtan raamatud ette. Esimene raamat on siis see, mille põhjal film tehti ja teine raamat räägib sellest, kuidas asjaosaliste elud edasi läksid – ma niiiiii loodan, et sellest tuleb samuti film.
Kas te olete käinud juba filmi vaatamas? Kuidas teile meeldis?
Mõlemad raamatud loetud! Filmi ootasin juba ammu ammu ja sai esikale ka essana piletid soetatud, tervest saalist sai parimad kohad valida 😄 seekord meeldis mulle film kohe väga (tavaliselt meeldivad raamatud enam!) aga no Blake Lively on lihtsalt niiiii ilus inimene ja selline talent, et raamat pidigi kahvatuma 😍
Loetud raamatud juba ammu, filmi osas olin kahtlev aga káisin ära ja… Ma oleksin pidanud jääma vaid raamatute juurde. Mul olid oma peas välja mõeldud tegelased hoopis teist nägu ja teise häälega ja maneeriga 😄 Olen enne ka lugenud raamatut ja siis vaadanud filmi aga sel korral tegin suure vea. See kòik ei sobinud minuga üldse kokku, kõik oli vale. Aga see on minu viga. Kui ma ei oleks eelnevalt raamatut lugenud siis oleksin kindlasti teisel arvamusel 😊
Olen samal arvamusel, oleksin pidanud ennem filmi vaatama ja siis alles raamatut lugema. Mulle soovitatigi nii, et kindlasti ennem raamat läbi lugeda, aga ei iial enam nii. Juba teist korda samasse ǎmbrisse kukkunud. 😄
Käisin ka filmi vaatamas. Ei pettunud, ei üllatunud, vastas minu ootustele, meeldis. Sest ma olin varem raamatut lugenud.
Aga raamat puudutas väga. Esimene lõik on lemmik ja väga meeldis, kuidas C. Hoover suutis selle loo niimoodi kirja panna, et lugeja tunnebki kõike seda, mida Lily. Hakkadki arvama, et aga pold ju hullu midagi, ise oli süüdi jne.
Aga mind jäi närima, et kas siis oleks ka Lily suutnud mustri murda, kui oleks sündinud poeg?
See on hea küsimus ja ma miskipärast arvan, et siis oleks võibolla asjad teisiti lõppenud? Sest juba see, et sündis poeg, murrab iseenesest mustri. Samas jällegi, kui oleks poeg sündinud, oleksid nad kokku jäänud ja poeg näinud seda vägivalda ning võtab kunagi oma suhtesse selle kaasa? Et ka tegelikult omamoodi mustri jätkamine. Huvitav mõelda siiski.