Veel 5 kuud tagasi olin ma see inimene, kes alati küsis, mis see TikTok veel on, kui seltskonnas jutuks tuli. Ja siis olin ma veel see inimene, kes andis verevande, et mina never ever iial mittteeeee kunagi ei tee endale nii mõttetut kräppi.
Mina viis kuud hiljem oma 47 videoga:
Ehk siis peab ikka paika see NEVER SAY NEVER, eks. ?
Aga mis ma sellest TikTokist siis saan? Tegelikult mul ei olnud üldse plaanis sinna mingeid videosid teha vaid vaadata teiste omi. Alles hiljem sain teada, et selleks ei pea isegi kasutajat olema, aga noh, ma olin enda oma juba valmis teinud.
Kuni esimese videoni… veits švipsis ja mõtlesin, et why not. 😀
Aga tegelt enamasti vaatan ma teiste videosid. Sealt leiab ikka selliseid pärleid ja see on nagu naeruteraapia, mida sa sealt saad. Kui mul kehv tuju on, siis viis minutit TikToki ja halb tuju on nagu pühitud.
Tõsi, selle äpiga kaasneb ka väga palju halba. Mulle üks päev kirjutati insta postkasti, et “ma ei taha sulle kuidagi sitasti öelda, aga….” ja mul oli, et eeee… okei, bring it on! Ja siis ta lisas “aga sa oled mu jaoks parim TikTokker” – midagi sellist. Ja siis ma mõtlesin, et me oleme majas oldud aja nii ühiskonnast eraldatud olnud, et kas tõesti on maailmaasjad nii ümber pöördunud? Lause, kus on sees sõna “parim” on nüüd sitasti ütlemine ja negatiivne on uus positiivne?
No sellisel juhul ma pean kõiki neid kasutajaid tänama, kes soovitavad mul mu tiktoki videote all põlema panna ja ema …. minna. Nali. Kogu see ja eelnev lõik. 😀
Aga lapsed seal oma ütlustega ei ole nali – nad tõesti ütlevad asju, mis isegi mul lõua põrandani kisub. Ja kui vaatad nende kommenteerijate profiili, siis teine on seal alles mähkmetes. Jubeeee. Perekool on nende kõrval nagu roosa pilveriik, kus väikesed nunnud kuradid ringi hõljuvad.
Agaa, neid videosid on lahe teha. Ja veel lahedam on, kui need teile ka peale lähevad ja meeldivad. Klounina ma sündisin ja klounina tatsan edasi ka mis seal ikka.
Oota, aga ma ei vastanud sellele, et kuidas minust TikTokker sai. Tõmbasin äpi alla, registreerisin ja tegin ühe video. Miks ma üldse selle vastuse jaoks terve postituse tegin? Blogija kutsehaigus vist igast lühivastusest raamat valmis trükkida. Tsauplau
Viimased postitused
Kuidas järgmine lõpp jälle lähedal on
No tsauu! Mina pole jälle siia mõnda aega jõudnud ja kui ma nüüd sellele blogimisele [...]
9 kommentaari
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari