Kuidas mulle nädalavahetusel kõhulihased tekkisid
apr.
Kui mõned asjad välja arvata, oli mul väga äge nädalavahetus üle pika aja. Reedel käisime Viljandi Pärimusmuusika Aidas Ari Mattit ja Sander Õigust kuulamas. Saime kaks tundi naerda ja mina tundsin üle pika aja jälle oma kõhulihaseid.
Pärast seda läksime Fellin restorani sööma, millel on no nii ilus uks ja seest oli see koht veel mõnusam ja hubasem. Sõime kõhud täis, mina proovisin jälle ühte uut alkovaba kokteili ja siis suundusime edasi oma lemmikkeldrisse Viljandis – loomulikult Shisha vesipiibubaari, kus alkovabad kokteilid on nii nämmad lihtsalt, vesipiip ulmehea ja see atmosfäär kuidagi üldse väga mõnus.
Laupäeval sõitsin mina lastega kodust päris kaugele – marsruudiks oli Türi-Kehtna-Rapla-Riisipere-Ämari ja pärast veel Harju-Risti.
Midagi minu kohta – kas teadsid, et ma sündisin Raplas, elasin mõnda aega Keavas (mul siiani seal vist pool suguvõsa elamas) ja käisin lausa Kehtnas lasteaias mõnda aega? Päris äge. Paljud ei tea seda minu kohta. Huvitav oleks teada, kas keegi, kellega ma koos Kehtnas lasteaias käisin, mäletab mind? See oli aastatel vahemikus 1993-1998.
Aga, pakkisin mina viis last autosse. Nende vastasena oli mind vaid üks. Olen mina tugev Eesti naine ja mul pole raske viie lapsega üksinda pool Eestit läbi sõita, eksole.
Läksime külla mu sõbrannale, kellega meil on selline kaootiline suhe – paar aastat oleme best friends forever ja siis mõned aastad puhkame teineteisest jne jne. Juba 14 aastat nii. Ja lõppu ma ei näe.
Käisime ühesõnaga laupäeval seal – meie lapsed saavad hästi läbi ja mu omad ikka vahel küsivad, millal kokku saame. Saime siis.
Kahjuks ööseks jääda ei saanud, hakkasime umbes 16 aeg tagasi sõitma, sest ma pidin olema juba kell 19 uuesti Viljandis – Roger Andre standup õhtul “Järgmine probleem”. No mis teha, ma armastan standupi. Seal on alati nii minulikult labased naljad ja seal rahva seas itsitades igasuguste noku ja tussu naljade üle tunnen ma ennast tõeliselt koduselt. ?
Jõudsin viie lapsega reisilt elusa ja tervena tagasi. Palju värskem oli kuidagi olla lausa. Värskendav tripp oli.
Avastasime Roger Andre Pärnust, kui käisime seal eelmine kuu Ari Mattit kuulamas. Täiega meeldis ja kui Geit nägi, et ta tuuritama läheb, ei kahelnud ka, pani kohe piletitele käpa peale.
See õhtu kohtasin jälle oma kõhulihaseid ja sain palju naerda. Lahe oli! Kes pole kuulanud teda, pileteid veel saab, tuur veel kestab: https://www.piletitasku.ee/et/performance/22913
Peale vestlusõhtut läksime sööma, kohta nimega Aasia Billa. Peale standupi armastan ma üli palju ka nuudleid kanaga. Igalpool, kus neid menüüs on, ma raudpolt tellin neid.
Ja peale söömist tahtsin ma kindlasti minna Villa Mariasse, sest ma kunagi nägin ühes teises vesipiibubaaris sinist värvi kokteili ja tahtsin ka sama saada, aga ilma alkoholita. Teenindaja aga oli üsna veendunud, et ilma alkoholita seda pakkuda ei saa. Okei. Siis ei soovinud.
Pärast seda sattusin kunagi Viljandi Villa Mariasse ja kuna ma alkoholi hetkel ei tarbi, siis ma olen vaimustunud alkovabadest kokteilidest ja seal oli menüüs huvitava nimega kokteil – Baby Angel. Võtsin selle ja oh imet, sinine kokteil ja ilma alkoholita!
Ma armusin sellesse ära ja nüüd laupäeva õhtul ainult selle kokteili pärast Villa Mariasse minna tahtsingi.
Jõin kokteili, nautisin muusikat, Geit rüüpas oma õlle ning mõtlesime, et see on ideaalne hetk arutada teemasid, mis pole nii meeldivad.
Noh… see lõppes nii, et kuigi me planeerisime peale mu sinist kokteili minna veel bowlingusse, aga mul enam tuju polnud ja ainus, kuhu tahtsin minna, oli koju, oma laste kaissu magama.
Rääkides mu kõhulihastest (hästi sujuv teemavahetus, ma tean), siis täna peale lõunat on mul planeeritud kõne kõhuplastika konsultatsiooni ja ma olen üheaegselt nii elevil ja samas ka hirmul.
Mul on selline kõht olnud üsna pikalt ja üks hetk ma juba leppisin, et selliseks see ka jääb ja noh… ega ma seda vihka, aga, kui pakutakse võimalust timmida seda, siis… loomulikult võtan ma selle vastu ju.
Mul kaks sõbrannat äsja käisid kõhuplastikal ja see taastumine ei tundunud nende puhul kõige nunnum aeg ning ma ikka väga kardan seda perioodi, aga samas jällegi, olen nõus üle elama. Kuidagi.
Kes käinud on veel? Kuidas pärast elu oli?
Tahaks ka minna , et kõht selline nagu oleks lõpmatuseni rase ??? riided mis läksid varem selga, ammu ilma ei lähe või siis olen nagu kilesardell.. tunnen ausalt öeldes häbi oma keha pärast… Ei ole aega mul trennis käia (töö ja lapsed) ehk endale pole ma leidnud üldse aega… Ja rahaliselt ei võimalda minna kõhuplastika värgile (haigekassa kulul teemat olen kuulnud, aga kuidas ja mis jne ei tea)… Kehamassiindeks on ka päris suur juba..
Kui tahad läbi haigekassa, siis esimese asjana perearsti juurde, ta suunab edasi 🙂
Mul ka kõht nagu 7kuul rasedana. Rääkisin perearstile. Ta tegi saatekirja. Panin aja Tartusse ja eile käisin vastuvõtul. Kui istusin, küsis mis mureks jne, rääkisin et kuulsin, et saab haigekassaga kõhuplastikat. Vaatas mind ja ütles, et sinna kvalifitseeruvad, kes palju kaalu langetand jne.. aga nii kui ütles et näita oma kõhtu, (näitasin) ütles et kvalifitseerun haigekassa kaudu opile. Mõõtis üleliigset nahka ja diastaasi. Niiet ootan, kuna sekretär hellab, et saaks opile. (Loodan et nad ümber ei mõtle )
Mina aga julgustan vâgaminna, käisin juba aastaid tagasi, aga olen pisikest kasvu ning pesle teist last jäi ka mul suur vöö ette, aga vot kyidagi ei leppinud sellega, tee ära, karta pole midagi ja kyi oled hetkel endaga rahul ja enesekindep, siis sa isegi ei mõtleks sellele aga järelikult kuklas kusagil midagi on…seega mine ja usu mind, sa ei kaherae. Kõik on saanud hakksma ja saad sinagi!