Viimaste päevade sündmuste valguses leian end üha rohkem mõtlemast sellele, miks minu lapsed ja nutiseadmed kokku ei sobi.
Ma ei eita, olen minagi päris mitmel korral oma lastele telefonid pihku surunud ja öelnud, et näe, mängige või tehke, mis tahate. Kuna Geit oma telefone pole iial väga laste näppu andnud, siis ilmselgelt on nad pidanud jagama seda minu oma, ühte telefoni. Ja nagu te võite aimata, siis asjade jagamine ei ole laste puhul just kõige kergem ülesanne. Nii kujuneski välja ajaline piirang. Ühel on oma netiaeg, teisel oma.
Eks lastel on sellisest piirangust tihtipeale keeruline aru saada ning väga ei taheta ka kinni pidada nendest piirangutest.
Lisaks telefonis istumisele, said nad endale ka tahvli. Mu ema arvas, et Hendrik on piisavalt suur ja talle võiks sellise vidina kinkida. 5-aastasele. Ok.
Mina ütlesin talle juba eos, et pole mõtet. Aga noh, mis seal ikka.
Mõnda aega peale tahvli ja telefoni kasutamist hakkasin märkama nende käitumises muutumist. Nad muutusid ülbemaks, laisemaks, hakkasid väga palju vastu, isetsesid, sõna ei kuulanud väga, õues ei tahtnud enam käia, teised lapsed käisid õue kutsumas, aga nemad tahtsid ainult toas olla. Teadsin, et asi on nendes nutividinates. Kaklused, karjumised, mis lõppesid sellega, et üks päev kumbki neist lõi tahvlil ekraani katki. Egas vahet polegi, kumb seda tegi ja tahvlist mul isegi kahju ei olnud, aga tänaseni pole ma lasknud seda korda teha, sest noh… karistuseks.
Peale seda otsustasin, et minu lapsed on veel liiga noored selliste seadmete omamiseks. Ma otsustasin, et annan endast kõik ning hoian neid nutikatest eemale. Minu telefoni on nad vahel harva saanud, aga pigem minimaalselt ja aegajalt aina vähem ja vähem. Täna saan juba öelda, et kui nad telefoni küsivad ja ma vastan eitavalt, läheb elu rahulikult edasi ja neil suva. Varem järgnes ikka kisa ja nutt ja solvumine.
Nüüd ma luban neil vahel harva telekaga youtube’i minna ja multikaid vaadata, aga eelistan ka rohkem selliseid harivaid, mistõttu võin väikese uhkusega öelda, et nad oskavad juba vaikselt inglise keelt, jehhuu! No näitekd yes ja no ja numbreid ja ingliskeelseid lastelaule. 🙂
Ja selline meie pere laste nutiseadmete seiklus ongi. Ma proovin anda endast kõik, et nad võimalikult kaua ilma nendeta kasvaks.
Lubasin Hendrikule osta telefoni, kui ta kooli läheb. Nuppudega telefoni, mida ta saab kasutada helistamiseks. Ei mingit nutikat, kuhu sisse saaks end ära kaotada.
Muidugi mõista oleneb ka nutikate kasutamise mõju lapse vanusest ja kindlasti ka paljudest muudest asjadest, aga mina arvan, et 4- ja 6-aastased on veel liiga väikesed, et omada telefone ja tahvleid. Või nendes päevad läbi istuda. Mina igatahes nägin oma laste käitumises negatiivseid muutusi ja väga kiiresti, mistõttu võtsin vastu otsuse nendest vidinatest loobuda.
Meie, vanemad, saame väga palju ära teha, et oma lapsi mitte sinna nutiorjusesse saata, kuhu meist paljud langenud on.
Ja siia lõppu väike kuvapilt Kristoferi esimesest Facebooki postitusest. Olude sunnil andsin talle korraks oma telefoni, et tema tähelepanu ühel kindlal asjal hoida, aga ta tormas kohe Facebooki postitama. 😀
Ekraanitaga olemise aega saab ilusti ise ka arvutada, lapse vanus x 5 min, +/- 10 minutit. Ehk siis kuueaastasele lapsele maksimum aeg päevas on 6×5 = 30 min +/- 10 min. Seda rääkis üks psühholoog, kes meil rühmas lapsi vaatlemas käis.
Meie kolmeaastasele väga meeldis youtubest mingeid auto multikaid vms vaadata ja märkasin mõju kohe peale seda. Muutus rahutumaks ja jonnis rohkem jne. Nüüd olen seda aega rangelt piiranud ja multikaid näeb telefonist väga harva, ainult siis kui mul tõesti on vaja midagi kiirelt teha ja vaja lapse tähelepanu kuskile suunata. Kuid enam ma talle multikaid telefonist ei pane, vaid funny cats vms, see ei mõjuta tema käitumist pillegipärast nii nagu need automultikad..
Väga mõtlemapanev postitus ja väga hea, et sa nutiseadmetest ja nende negatiivsetest mõjudest nii noortele lastele, kirjutad. Minu meelest on nuppudega telefoni mõte üsna asjalik, eriti algklasside puhul.
Mul endal lapsi ei ole, aga väga hea on lugeda, et sellistest asjadest hoiad lapsi eemal. Olen sinuga samavana, kasvasin küll linnas aga ikkagi õues ja laste tegevusi tehes, tol ajal lihtsalt polnud selliseid vidinaid ega ka mitte arvutit. Praeguse aja lapsi vaadates ainult arvutis/nutitelefonis istutaksegi, 12-aastased panevad pesupilte instagrami, snapivad jne. Siis mõeldakse, miks lapsed ei kuula sõna, ei keskendu, räägivad pigem inglise keeles, postitavad seksuaalse alatooniga pilte, pea valutab ja silmad haiged. Olen klienditeenindaja ja kui kliente ei ole, istun ka nutikas ja olen märganud, et pärast olen väga väsinud ja tihti pea valutab jne. Tahan võõrutada end sellest lollust harjumusest aga see väga keeruline kui oled juba sisse harjutanus.
Nii halb on mõelda, et mina sellises vanuses ei teadnudki mis see telefon ja tahvel on! Ja oma lapsi kasvatan 100% nutivabalt, nagu vanasti oli 🙂
Miks halb? Mina just olen nii õnnelik selle üle, et kasvasin ajal, mil nutiseadmeid veel polnud ja arvutis lubati käia ka minimaalselt. Peamine suhtlemine sõpradega käiski näost näkku. 😀
Ekraan mõjub ka minu vanemale lapsele (3a) halvasti – ta ei saa sellest nö välja ja muutub väga tujukaks. Muidugi ei taha ma talle seda 100% ära keelata, sest ma vaatasin ka ise lapsena multikaid ja tore oli…
Aga mida ma abikaasaga arutasin oli see, et esimesse klassi minnes tema telefoni ei saa – kool on suur elumuutus ning kogu aur peaks minema selle peale ning õpiharjumuse kujundamiseks, mitte telefonis scrollinisele. Pluss veel see, et kodukool on nii lähedal ja reaalselt pole seda vajagi.