Kuidas te võiks kõik ennast natuke harida…

… ja mina lihtsalt diivanil lösutada ja ennast mitte harida. Just! Seda ma teha kavatsengi.

Oh, milline kergendus mind sel sügisel valdab! Ma lausa juba ootan nii väga septembrit, et juba algaks kool ja lasteaed. Eelmistel suve lõppudel ma pole seda sügist nii väga oodanud, nagu vanadest postitustest lugeda võite. Pigem on ikka olnud suvest väga raske lahti lasta. Ilmselt seetõttu, et kui lastel on puhkus, tähendab see seda, et ka minul on puhkus. Mingil määral. Hommikul ei pea näiteks varakult tõusma. Mu lapsi on õnnistatud selles osas minu geeniga (või laiskusega?), et ka nemad magavad puhkuse ajal poole päevani. Aga ma ei muretse – magamine pidi ajule hea olema!

Võibolla on suvest olnud raskem lahti lasta ka seetõttu, et ma ju olen ise ka eelmistel sügistel koolijütsi rolli astunud. Küll e-õppes ja gümnaasium (mis tegelikult ei ole üldse nii raske), aga siiski… mingi stress ja pinge on selle õppimisega siiski kaasnenud kuigi iseenesest mulle meeldib õppida ja kui seda saab teha veel e-vormis, siis andke aga ette ja ma õpin.

Kui ma kevadel lõpetasin gümnaasiumi (2011 aastal jäi poolikuks), olin ma ikka meeletult uhke ja olen siiani. Tavalise inimese jaoks pole see midagi suurt, aga äreviku jaoks… ärevikud, te ilmselt mõistate mind.

Aga kohe varjutasid seda uhkust ja lõpuks on see läbi-nüüd saan puhata tunnet inimeste küsimused, et mida ma sügisel edasi õpin? Ja, kui ma vastasin, et ilmselt mitte midagi vaid puhkan aastakese, sain päris mitmeid veenmiskirju, et ma jumala eest ikka ülikooli läheksin või kuhugigi… midagigi… õppima.

Eks ma siin aegajalt ikka vaatasin ringi ka, et äkki tõesti läheks, aga täna istun siin mõnusasti diivanil ja tunnen ennast veel mõnusamalt, et ma endale ühtegi kohustust ei võtnud vaid võtsin hoopis puhkuse. Jep! Ma ei teegi mitte midagi sel õppeaastal. Logelen niisama. “Naudin rasedust” ja olen ema. Kolmele koolipoisile. Kahele lasteaialapsele. Suht lebo.

Minu kolmas laps, Kristofer, läheb septembrist kooli. Olen nii uhke!

Kõige pisem, Joosep, läheb lasteaeda. Samuti nii uhke! Ta küll ei hakka seal igapäevaselt käima, aga siiski.

Adeelel on veel kaks aastat lasteaiad käia, aga ka tema jaoks toimub muutus – ta läheb nüüd, nagu ta ise ütleb, suurte laste rühma, mida ta ikka väga ootab.

September on üldse selline tore kuu – 27. ja 30. on Kristoferi ja Joosepi sünnipäevad, peame 28. peokese maha. Üks saab 7 ja teine 2. Nagu juba.

Varun juba koju mõnusaid sügishõngulisi küünlaid, sest mulle meeldib sügis. Pleedid, küünlad, raamatud, kruusis soe tee… Mmmmm.

Nii et, jah, mina olen see, kes sel õppeaastal kavatseb pingevabalt nautida sügist, talve ja kevadet, ilma mõtlemata, mida mis ajaks on vaja õppida ja esitada ja… ehk siis molutan niisama. 😅