Mul on tänaseks omajagu kogemusi ämmaemandatega ning otsustasin jagada oma mõtteid selle kohta, kuidas või mille järgi olen ma endale ämmaemandat valinud. Kui üldse olen.
Mul on kahe rasedusega olnud lausa kaks erinevat ämmaemandat, seoses ühest kohast teise kolimisega, keskmise rasedusega olin terve aja Tallinnas arvel.
Ämmaemandalt ju ootad, et ta oleks sõbralik, toetav, hea suhtleja, temaga tunned end hästi ja julged oma muresid jagada, noh, nagu sõbranna, aga mitte päris sõna otseses mõttes.
Ma ei tea, kas on üldse olemas vastupidiste iseloomuomadustega või suhtumisega ämmaemandat. Kahtlen.
Mul on ämmaemandatega kõigi kolme raseduse ajal väga vedanud. Ma olen sesmõttes raske suhtleja, pigem ei kipu muresid kergelt jagama, lähen visiidile, teen vajalikud asjad ära ja “aitäh, head aega” tüüpi patsient, aga tõesti on ämmaemandad olnud alati nii soojad, sõbralikud ja lõbusad, et tunnengi end väga hästi ja tahangi kõike jagada, muresid ja rõõme.
Esimese rasedusega olin esialgu Tallinnas ITK-s arvel, seeärel läksin Pärnu üle. Ma ei mäleta tollest ajast suht midagi, seega ma ei oska öelda, kes mu ämmaemandad olid, aga midagi negatiivset ma ei kogenud.
Teise rasedusega olin ITK-s arvel ja seal oli keegi Triin või Triinu. Noorem ämmaemand. Oli hästi tore ja sooja suhtumisega.
Kolmanda rasedusega olin alguses Tallinnas, ITK-s ja hiljem Paides. Käisin vahel Veeberi juures, vahel Oloneni ning need on vist Paides kaks kõige toredamat ämmaemandat/naistearsti üldseee! Limberg on ka vahva, aga ta on pigem selline vaiksem ja ei ole selline… jutukas. Või vähemalt mulle on selline mulje jäänud.
Nüüd, esimest korda elus, valisin ma omale ämmaemanda teadlikult. Kõik eelmised on olnud sellised, et kelle juurde esimesena aja saab, selle võtan, läbi registratuuri, ei mingit eeltööd. Ka siis, kui olen ühest haiglast teise üle läinud. Mis ma ikka valin, olen kindel, et olgu ämmaemand millise iseloomuga tahes, mu rasedus on kindlates kätes, sest ega kellegi iseloom või suhtumine teda vähem pädevaks tee.
Vahel lihtsalt on nii, et kõigiga ei klapi, aga samas tahad ju need 9 kuud külastada arsti, kes on võimalikult sinu masti inimene, et see aeg võimalikult mugavalt üle elada. Ja muidugi on mulle äärmiselt tähtis see, et haigla, kus ma rasedusega arvel olen, oleks võimalikult kodu lähedal.
Kuna eelmise rasedusega käisin mõned korrad Paides Asta Oloneni juures vastuvõtul, teadsin nüüd kohe, kelle juurde arvele tahan minna – just tema. Noorem inimene. Hästi sõbralik, soe, mõistev, tore… No nagu sõbranna! Tegelt ka! Igat visiiti ootan suure õhinaga ning tean, et mu kõhubeebi on kindlates kätes. 🙂
Kunagi, kui ma esimese lapsega Pärnusse üle läksin, mõtlesin ka Paide variandile, aga nii paljud rääkisid, et Paides on nagu loomaarstid, kes rasedatesse väga hästi ei suhtu (kuigi ma ei saa aru, miks loomaarstid halvemad on, suhtuvad ka oma patsientidesse ju hoole ja armastusega?). Noh, nüüd ma võin selle hirmsa kõlaka ümber lükata ja öelda, et seal on väga hea ja hubane õhkkond (naistearsti kabinetis ja sünnitusosakonnas) ning ei tasu kunagi uskuda külakõlakaid. Eriti veel nii naeruväärseid. 😀
Kas teie olete valinud endale ämmaemandat teadlikult või pigem ei oma tähtsust, kelle juures käima hakkate? Kui olete valinud, mille järgi?
Päisepilt: link!
Kirjutada, et sa kahtled, et on olemas nö halvemate iseloomuomadustega äe-d on küll veider. On olemas ikka väga palju ämmaemandaid kes on rohkemgi kui vaid veidi ebameeldivad. Olen neist nii mõnegagi kokku puutunud, kuigi beebisid mul vaid üks. Aga ka peale sünnitust nädal haiglas olles käis neid mu palatist läbi kellel äe silt rinnas ja suhtumine alla nulli. Enda ämmaemanda valisin nii hästi kui sel hetkel valida sai, ja õnneks vedas mul ka sünnitades, minuga tegelenud naine oli super. 🙂
No mu meelest veider, et ämmaemandana töötav inimene, kes peakski sõbralik ja toetav olema, võiks olla ülbe või üleolev või muudmoodi ebameeldiv 😀
Õppides ise ämmaemandaks (Tallinnas), võin öelda, et nt Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist tulevad ämmaemandad võivad vabalt sellise kehva suhtumisega olla – nende sisseastumiskatse juures puudub vestlus! Seega sisse ja ametisse saab igaüks, kes hinnete ja testiteadmistega säras, kuid isikuomaduste järgi sõelumine (ehk vestluse osa) on seal täiesti välja jäetud kahjuks.
TTKs oli alles paar aastat tagasi konkreetne vestluse osa, milles küll paljud põrusid, kas praeguseks on tõesti sisseastumist niivõrd palju muudetud, et vestlust (mis oli ometi väga oluline osa, a la nagu sotsiaalteaduskonda astudes akadeemiline test, kui tuua nt TÜ) enam polegi?
Tallina Tervishoius on vestluse osa täiesti olemas ja nõustun, et see ongi ülioluline sisseastumise osa! Kuid kahjuks jah, Tartu Tervishoius seda osa ei ole 🙁
Esimesega võtsin selle, kes juhtus olema ja väga ülivõrdes hea ämmakas. Seekord rase olles teda polnud, oli ise lapse saanud. Sain taas esimese ettejuhtuva, kuid teisel korral ma enam ei talunud ämmaka suhtumist. Lihtsalt lohakas, kritseldamist palju. Kui juba valesti isikukoodi maha kirjutab ja viivitab uuringutele saatmisega, oli märk, et soovin vist vahetada. Läksin teisele ja noo see suhtumine, et ma ei tohi minna lisaultrahelisse, et teada saada sugu, kuna meie kohalikus seda ei öelda, sai ta pahaseks ja oli viimane piisk minu karikasse. Varsti kohtun uuega ja loodan, et on parema suhtumisega, kes ei noomi ja ei vihastu.
Mina valisin suvaliselt oma kodukoha lähedalt. Oli küll tore ja rahulik aga minu jaoks ei tundunud piisavalt pädev, sest ma olen riskirase ja üle põlve asju minuga ajada ei saa. Teise ämmaka valisin ITK-st, siis juba uurisin rohkem tausta, googeldasin ja möllasin ning võin öelda, et olen oma valikuga väga rahul. On teine noor, sõbralik, ettevõtlik, saab minu seisundist aru ja jälgib mind hoolega.