Täna on pahasti. Eile oli ka. Üleeile polnudki nii häda. See “pahasti” käib kuidagi lainetena viimasel ajal, aga ma teadvustan endale, et praegu toimub mu hormoonidel üks segane rämmar ja see on okei.
Täna on aga kuidagi eriti kurb olla. Maailm muudab kurvaks. Ma olen muidu selline inimene, kes ei armasta väga inimestega suhelda – teate ju küll, et mida vähem suhtled inimestega, seda ilusam on elu. Minu puhul peab see küll vägagi paika. Ei teagi, kas asi on minus või teistes ja ega väga vist vahet pole. Põhipoint on see, et mida rohkem hoian ma omaette, seda mõnusam kõik on.
Kuidas ma armastan majas elamist – kellegagi ei suhtle väga, oled omaette, istud oma aias, naudid lattet ja kõigest on savi. Nii mõnus.
Ja nii, kui ma mõtlen, et okei, inimesed on päris toredad ja tegelt ju võiks rohkem suhelda ja teha ja olla, siis… siis on lihtsalt üks jama teise otsa ja kokku on kõik…. masendav.
Päris segane jutt, ma tean. Aga ma olen täna kurb. Ja närvis. Ja mul on tunne, et ma olen mõttetu. Ja ma ei tea, mida oma eluga pihta hakata. Kuhu minna. Millega tegeleda. Kasutu tont. Ma ei oskagi muud öelda. Mingi tühi tunne on. Jälle.
Selline tühi tunne, et seisad lihtsalt paigal ja midagi ei muutu, kuhugi ei jõua, kuigi unistusi ja eesmärke on palju ja nagu pingutan ka kõige nimel, aga midagi lähemale ei tule.
Elu on täna ikka nii mõttetu. ?
Pekki. Bye. Ma lähen magama, homme on kergem.
Ma olen ka selline inimene, kes naudib omaette olemist ja ei armasta eriti inimestega suhelda. Olen alati mõelnud, et kas mul on midagi viga või? Suht tihti kellegagi kokku saades läheb külajuttudeks lahti ja mind üldse ei huvita, kuidas keegi teine elab. Ma proovin enda eluga hakkama saada.
Ja see tühi tunne on ka nii tuttav. Kuidagi ei edene asjad nii nagu vaja ja unistused tunduvad ka nii kättesaamatud.
Oh jah.. mäletan oma rasedust. Kõige hullem oli see üle kere laskuv tühi tunne – algas kuskilt siseorganitest. Lihtsalt pisarad tulid silma ja nutsin – isegi siis kui kõik oli superhästi. Ise ei saanud ka aru täpselt mispärast ?
Mul möödus õnneks kergelt – 10min ja elu oli lill.
Mul täpselt sama,et tahaks nagu inimestega teineteisest ja südamest südamesse rääkida mitte kuulata mida see ja teine naaber või küla Maali tegi . Eriti ,kui on mure hingel sooviks puistada südant aga ei saa ju kui su jutt pööratakse isegi naabri naistega juttu rääkides. Kurb ja veelkord kurb. Unistan ka oma majast kus rahulikult oma aias nii istuda ,et ükski naaber ei tuleks mulle patrama mida naabri Juhan jälle valesti tegi . Õudne.