Lapsed ja verdtarretav püha

Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. Vaatan ühte seriaali ja vahepeal scrollisin Facebookis. Jäi silma ühea grupis arutelu Halloweeni teemal. Kuidas kaitsta oma last selle satanistliku ja õudsa püha eest? Midagi säärast seal oli.

Lugesin kommentaare ka ja enamasti ei saanud inimesed aru, miks ja mille eest siis vaja last kaitsta on seoses Halloweeniga. Tegemist ju põhimõtteliselt kostüümipäevaga. Ma mõistsin nii teemaalgatajat kui ka kommenteerijaid. Keegi ei pannud ju puusse.

Ütlen ausalt, minu silmis või mulle on mulje jäänud, et Halloween ongi Eestis pigem kostüümitrall ja enamasti ikka õudsapoolsete kostüümidega. Et mida retsim, seda ägedam! Pigem tundubki selline õudusi täis püha, aga ega selles midagi imelikku pole.

Minu jaoks on Halloween olnud alati selline meh püha – täitsa suva, kas seda tähistatakse või ei, mina küll seda teha ei viitsi, aga samas on poogen, kui teised sel päeval hullu panevad.

Mis puutub lastesse, siis… minu omadest kolm on küll elevil. Üks tahab beebimaski (Temust tellitud suur nuttev beebi mask) pähe tõmmata ja ma veel uurisin, et äkki teen voodilinast mähkme ka jalga, aga sellest itsitamise saatel keelduti ning kooli minna – koolis on kostüümipäev. Teine küsis, kas homme on lõpuks Halloween – lasteaialaps siis. Ega tal väga aimu vist pole, mis pühaga tegu, aga teab, et õudus on siis teemas, lasteaias ei tähistata (meisterdasid vist ainult ämblike) ja ega ta rohkem pole maininud ka, et tahaks mingit kostüümi vms.

Ja kolmas – kolmas on lihtsalt erinevate maskide fänn ja õnnelik, et üks kord aastas saab neid kuskil avalikult eksponeerida. Ma ei tea, mitu maski talle ostnud olen (jah, ka õudsaid) või talle kingitud on, aga neid ta kogub ja… selline värk ongi.

Mu meelest see kostüümitrall on äge – ja laste jaoks see vist ongi põhipoint ka. Saab ägedat kostüümi kanda. Kes valib siis õudsama, kes midagi nunnumat.

Meie, vanemad, väga paljudes asjades oleme oma raamides kinni – meie arvame, meie tahame, meie otsustame ja mingil määral on see ka ilmselt vajalik, aga mõne asjaga on täitsa mõistlik ka lapse arvamust küsida. Uurida lapselt, mida tema jaoks Halloween tähendab. Sellest vastusest lähtuvalt siis juba edasi vaadata, mida teha.

Vahel on nii, et mis meie, lapsevanemate arvates on totter, pakub lapsele palju rõõmu. Kindlasti teeme me ise ka asju, mille üle paljud pead vangutavad, aga meid rõõmustab.

Minul oleks küll kehva tunne, kui koolis teised lapsed ägedates kostüümides ja mu omad nukrad, sest emme ei arva sellest pühast suurt midagi. Jumala savi ju! Las nad see üks päev trallitavad ja pullitavad, kui ise tahavad ja soovi avaldavad.

Okei, tunnistan, et eelmine aasta ajas see Halloween korraks mind närvi – eelmise aasta kostüümi teema koolis oli superkangelane ja ma ei leidnud kuskilt suurematele sobivas suuruses kostüüme. Eks nad siis läksid “palja peega” ehk tavariietes ja siis oli mul küll täiesti pohlad, kas keegi on kurb või ei. 😅 Sellepärast süümekaid tundma ei hakka.

Mu meelest inimesed üldse muretsevad ja mõtlevad liiga palju (mitte, et ma ise seda mingitel teemadel ei teeks, eksole), aga ma olen taibanud, et liigne muretsemine ajab pea valutama ja tekitab meeletult stressi.

Kui laps ei karda Halloweeniga kaasnevat õudust (ja tegelikult ju saavad nad aru, et tegemist ei ole reaalse õudusega – mu omad vähemalt teavad), siis pangu hullu see päev. Mitte, et nad ülejäänud päevad aastas seda ei teeks, aga siis see üks kord seda tehes saavad vähemalt maski taha peituda. 😅

Postituse pildil väike Adeele, kes mu huulepulgaga endalegi teadmata Halloweeni grimmi näkku meisterdas. 😅