Just natuke aega tagasi isutsin rõdul, võtsin päikest ja sõin Magnumi jäätist ning hakkasin mõtlema asjadele, mida ma kogusin lapsepõlves. Meelde tuli kohe Vanilla-Ninja. Kes ei teaks meist seda poppi tüdrukutebändi. Ma olin nende järele nii hull, et mul lausa olid erinevad mapid. Kõik nende pildid olid liigitatud mappidesse- Maarja Kivi, Lenna Kuurmaa, Katrin Siska, Piret Järvis, Triin Laanekivi (ei mäleta, kas see oli ta nimi) ja siis oli veel mitu eraldi mappi, mis oli samuti ära jaotatud- Vanilla-Nina koos, liikmed eraldi, üritused jne. Nio totaalne hullus oli peal! Alati kui oli sünnipäev, kinkis keegi mulle Vanilla-Ninja CD plaadi ja ma olin elu kõige õnnelikum teismeline. Ja kogu selle kogumisega tahtsin veel ise Vanilla-Ninja liikmeks saada. Nii me siis laulsimegi paari sõbrantsiga nende laule ja otsisime Googlest, kus me saaks oma plaadi salvestada 😀 Praegu kui ma seda postitust kirjutan, mõtlen, et midagi jaburamat ei saa ju elus olla. Kui ma lõin üks päev enda nime googlesse, leidsin ühe avastuse kuskilt foorumist, kus ma olin kirjutanud, et tahan olla järgmine Vanilla-Ninja.
Ja muidugi kui juba Vanilla-Ninjat sai fännatud, ei puudunud mappidest ka Nexus ja Dynamit. Ka need olid väga populaarsed bändid, mille järgi keerutas igaüks jalga. Mul on nii kahju, et kui Võidulast ära kolisime, siis said kõik need pildid ja välja lõigatud artiklid minema visatud. Alles on mõned plaadid veel ja neid ma kavatsen elu lõpuni alles hoida. Rohkem ma midagi eriliselt kunagi kogunud ei ole. Lapsena kogusin veel konnakulleseid, mis kästi kiiresti vette tagasi lasta.
Mis mul veel meelde tuli, on see, et ühel talvisel ajal oli plaan minna klassiga Saku suurhalli Vanilla-Ninja kontserdile ja mina sain ka minna. Vanemad tegid selle ekskursiooniraha mulle nagu sünnipäeva kingiks. Sünnipäev on mul 11.detsember ja kontserdile läksime 10.detsember. Ma tundsin end ikka täiega erilisena 😀
Kas teie olete midagi kogunud? Mida? Kas kogute hetkel midagi? Mida? Ja miks?
Jaa, Vanilla Ninja oli ikka kõikide teismeliste hullus, kui nii võib öelda! Kogusin isegi nende nänni (rahakott, pliiatsitops, harilikud pliiatsid, võtmehoidjad jnejne) ning kassetid ja plaadid on viimase vindini ära kuulatud. Sellest ei tasu üldse rääkidagi, kuidas tuba oli bändi postreid ja pilte täis. Lõikusin samuti igalt poolt ajakirjadest-ajalehtedest Ninjade pildid välja ja kleepisin need vihikusse. Kuskil kapipõhjas peaksid olema kolm paksu kaustikut Ninjade piltidega, viimane vihik jäi paraku üsna tühjaks. 😀
Endal oli ka muidugi suuur soov nende tüdrukute moodi olla – viltune tukk ja ketid teksapükste olid totaalselt in! Kujutasin ette, et kui pereliikmed peavad oma sünnipäevasid ja külalised on kohal, siis muusika käima, kujutletav kitarr kätte ja muudkui aga Ninjasid mängima. 😀
Olid ikka toredad ajad… tegelikult on nii kahju, et tänapäeva teismelised ei saa sellist asja kogeda, nagu meie. 10 aastat ei tundu üldse nii pikk aeg, aga vaadates, mis selle aja jooksul kõik juhtunud/muutunud on, siis on see uskumatu!
Hahaa, samaa. Vanilla Ninja- tegime seda koolis igalpool Playback'idel jms. Kõik vidinad, plaadid, postrid olid olemas. Ja see kontsert, ma arvasin, et elu ei saa paremaks minna:D ja kusjuures sel ajal, sündis meile maale kiisupoeg, kes sai endale nimeks Vanilla Ninja. Nüüdseks kutsume teda küll Ninja'ks, aga siiski originaalnimi on Vanilla Ninja 😀 ja ta on juba 12-aastane.
Triin Kivilaan
Triinu