Ma olen üsna sagedane kinokülaline. Eelkõige meeldib mulle seal käia vaatamas mõnda head õudusfilmi või komöödiat. Täna käisime kinos lastega. Eelmine külastus läks veits nihu ja ma sisimas kartsin, et ka sellel korral midagi head sellest ei tule. 2016 aasta esimeses pooles käisime ka lastega ühte animafilmi vaatamas. Raimond tegi ikka korraliku mässu ja noh, ta oli alles kaheseks saanud, seega andestatav. Ei püsinud ta üldse paigal, küll tahtis istmete vahel joosta ja siis ronida ja siis põrandapesulappi mängida. Lõpuks väsis ise ka sellest jauramisest ära ja jäi magama. Magas pool filmi maha, aga ega see teda ei huvitanudki üldse. Õnneks polnud tol korral palju inimesi kah ja lärmi ta ei teinud väga.
Ma olen alati seda meelt, et kui laps esimesel korral ei oska kuidagi olla ja käituda, siis ei tasuks vältida järgmisel korral seda kohta. Eks tunded olid ikka kahetised, et kas Raimond peab end korralikult nüüd üleval või ei. Õnneks istus ta enamus ajast paigal, näksis popkorni ja tundis filmi vastu huvi. Hendrik see-eest oli aga 100% ekraanile naelutatud, sest tema idee oligi ju kinno minna. Kolmapäeval nägi ta telerist selle Batmani filmi reklaami ja oli kohe valmis end riidesse panema ja kinno suunduma. 😀 Kuna aga härral oli täna vaba päev, otsustasime, et läheme ikka kõik koos.
Film oli üllatuslikult isegi minu jaoks natuke huvitav ja kaasahaarav. Tegelaste sõnavara oli kohati selline, et ma mõtlesin küll, kas Hendrik küsib midagi või ei. Lapsed said naerda ja mina ka. Härra ei keskendunud peaaegu üldse filmile. Nutiajastu võlud. 😀
Tagasiteel mõtlesime veel, et võiks üks nädalavahetus uisutama minna lastega. Lapsed küll ei oska ja pole elus veel seda teinud, aga noh, esimene kord on ikka esimene kord ja lapsed peavad ju millalgil ikka uiskudega tuttavaks saama. Ei tasu peljata seda esimest korda. On kukkumisi ja nuttu (loodame, et mitte :D) ja teisi ebaõnnestumisi ja närvikava proovilepanek, aga ega seda kõike ei saagi teada, kui ei proovi.
Selliste laste jaoks, kes veel paigal ei suuda terve filmi aja püsida, tehakse kord kuus emme ja beebi kinopäevi! Kui popkorn otsas ja film enam ei huvita saab väiksem all mängida ja suurem multikat lõpuni vaadata…rahus! 🙂
Õnneks meil seda probleemi enam pole, aga need “emme-beebi kinopäevad” kipuvad alati olema ajal, mil pole võimalik minna. Aga jätan meelde, aitäh, ehk mõnel tuttaval vaja. 🙂
sain su tekstist aru, et mees sul istus telefonis terve filmi aja. päris imelik, kui aus olla. leian, et pole mõtet kinno kaasa minna ja pimedas saalis oma telefoniga helendada, kui film ei huvita, aga noh, see on ainult minu arvamus 😀 või kui tuli kaasa sellepärast, et terve pere koos kinno läheb, siis võiks vähemalt pingutada ja jälgida filmi 😀
Tänapäeva nutitelefonidel saab ekraanivalgust korralikult maha keerata. Lisaks istusime me kõige tagumises reas ja nagu sa aru oled saanud, siis olemegi me kamp imelike, seega ma ei vaevu rohkem sulle midagi selgeks tegema. 😀
aga milleks siis üldse kinno minna, kui on teada, et niikuinii mees telefonis on? Ikkagi veits kahtlane ju..
Kus ma olen öelnud, et ma seda ette teadsin ning seda, et ta TERVE filmi telefonis oli? World first problem, peaks mainima. 😀