See on üsna jabur, kui veidraid asju elu meile ette veeretab. Põhikoolis oli meil oma punt. Istusime vahetunnis koos, tegime kõike koos. Tänaseks ei suhtle ma nendest kellegagi. Peaaegu. Vahel harva.
Üks neist sõbrannadest elas ammu Tallinnas juba, kui mina siia kolida otsustasin. Ja siis üks hetk juhtuski nii, kus ta elas minust ainult paari bussipeatuse kaugusel, aga me ei suutnud kokku saada. Kas ei viitsinud või polnud aega või sada muud häda. Ja nii umbes 3 aastat.. Tegelikult vähem vist, aga point on siiski see, et me olime mõlemad nii laisad.
Tänaseks on aga nii, et kui me üle pika aja kohtusime, siis enam üksteisest lahti ei saanud ja siiani ninapidi koos. Kas istume nädalavahetuseti veiniklaasi taga (enam mitte, nüüd oleme korralikud :D) või käime kõndimas või jooksmas. Ja see on mu meelest nii khuul, sest ma olen mitmeid kordi blogis kirjutanud, et mul pole ühtegi sõbrannat, kellega muljetamas käia või niisama chillida. Nüüd on! Ja see on parim feeling ever. Miks ma varem seda ei taibanud? Kellegagi rääkida ja naerda ja vanu asju meenutada on ülim. Mulle ikka meeldib suhelda.
Ma juba tunnen, kuidas ma suheldes elavamaks muutun ja minust kiirgab aina rohkem positiivsust välja. Ma olen inimene, kellel läheb tohutult aega, et usaldama hakata. Aga ma ei tea, temaga ma tunnen end kui kala vees ja kusjuures on ta jumala asjalik ning oskab head nõu ka anda. Vahel terroriseerib mind piltidega, mis ma endast talle lolli peaga saatnud olen. Lubab mu sünnipäeval need facebooki seinale postitada (hoidke kõik sellel päeval eemale mu seinast, jumala eest) ja üks kord juhtus ka nii, et panin mina talle virtuaalse paugu kirja, aga ega mul oli jube häbi ka sellepärast. But still, we are friends ja miks mitte ei võiks ma öelda, et ta on lausa mu parim sõbranna.
Kas mitte üks hea ja tõeline sõbranna ei istu sinu voodikõrval, kui sa tunned ennast nii halvasti, et võiksid kasvõi maha surra? Sealjuures viidates koerale, kes ka minu kõrval tol hetkel istus ja lösutas ning lisades: “Jane, tavaliselt on koer lähedase juures nii, kui inimene surema hakkab.”
Ja mul on üks khuul sõber ka tekkinud (mitte sõbranna), kes mõõdab meie sõpruse kestvust selle järgi, millist põldu ta eelmisel sügisel kündis. Kas pole mitte erakordne? 😀
Viimased postitused
Kuidas dinosaurused meile koju said
Okei, ma vist hakkan remondiblogi pidama. 😅 Nali! Seda peaks Geit tegema, sest mina ja [...]
Kuidas lapsed omale sooja toa said
No tsau! Olen siin kuidagi väga vaikne olnud – ütlen ausalt, mingi kummaline periood on. [...]
8 kommentaari
Juukseklambrid -stiilsed ja praktilised aksessuaarid!
Olgu tegu lihtsa koduse soenguga või elegantse piduliku väljanägemisega – juukseklamber sobib igaks olukorraks ja [...]
Lapsed ja verdtarretav püha
Kell on 02.41. Mul läks uni umbes kaks tundi tagasi ära ja pole tagasi tulnud. [...]
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari