lugejakiri: blogija saab lubada kõike

Mulle ikka aegajalt tuleb igasuguseid kirju blogi facebooki postkasti. Näiteks üks päev sai Raimond mu telefoni kätte ja postitas Instagrami igasuguseid kahtlase alatooniga pilte ja siis tuli mitu kirja, et kas ma olen sellest ikka teadlik. Muidugi ei olnud! #piinlik

Eile oli nii kaunis päev! Päike säras taevas, nii soe oli ja tõeline suve tunne tuli peale. Läksin mina siis blogi facebooki postkasti, sest tuli teade, et mind on seal üks kirjake ootamas. Tavaliselt kas kiidetakse blogi või küsitakse millegi kohta või on järjekordne koostööpakkumine. Sellel korral oli midagi muud.

Aprilli lõpus nägin facebookis ühes grupis, et keegi annab mitmeid asju ära. Sealhulgas see Fisher Price rääkiv koer. Võtsin naisega ühendust ning küsisin, kas see on veel saadaval. Kuulutuses oli märgitud, et eelistatakse asju ära anda korraga, mitte üksikult, aga küsija suu pihta ei lööda eksole. Nii ma kirjutasingi talle ja uurisin selle koera kohta. Egas seal mingit pikka vestlust polnud. Tervitasin, küsisin kas koer alles, vastati, et on küll, aga et juba tahetakse seda ära osta. Tagatipuks kirjutas naine, et tegelikult tahaks ta anda selle koera mõnele üksikemale, sest ta teab, kui raske on neil hakkama saada ja oma lastele midagi lubada. Saatsin smaili ja meie suhtlemine lõppes.

Täna oli postkastis kiri, milles süüdistas tolle naise tütar mind selles, et ma nii isekas olen ja julgesin seda koera endale nuruda, väites, et mu lapsed seda nii väga tahavad ja ma ise seda osta ei jaksa. Midagi sellist muidugi ei olnud. Ma ise küll mäletasin, et võib-olla tõesti mainisin, et sooviks enda lastele, aga hiljem kirjavahetust vaadates, siis ma isegi ei öelnud tollele naisele, kellele ja mis eesmärgil ma seda koerakest sooviksin.

Tütar aga saatis mulle kirju, et kuidas ma ikka julgen seda koera endale küsida, olles ise blogija ja soetades endale nii palju nänni (tasuta kraam, mida koostööpartnerid saatsid lugejate vahel välja loosimiseks). Küsisin temalt siis, et mis see nänn on, mida ma tema sõnutsi jaksan endale soetada, samal ajal, kui lastele tasuta mänguasja “nurun”.

Selle peale saatis ta mulle mu instagrami pildi, millel on siis osad asjad, mis mulle loosimise eesmärgil saadeti. Ütlesin talle, et need asjad on saadud tänu blogimisele, mitte ma ei ole neid ostnud ning need ei ole kindlasti mitte mulle vaid blogi lugejatele mõeldud. Seejärel vastas ta, et mis vahet sel on, ma olen blogija ja saan endale lubada kõike. Põhimõtteliselt oli see selline inimese-seina vaheline vestlus ja lõpuks ma saatsin talle kuvapildid minu ja tema ema vestlusest, näidates talle, et ma ei ole mingit koera nurunud oma lastele ja veel kurtnud, et rahaga nii sitad lood on. Nagu ta mulle väitis.

Enne seda ma muidugi lolli peaga seletasin talle natuke oma majanduslikku olukorda, et jah, ma olen hetkel töötu ja tõesti ma ei raatsi sellist koera poest uuena osta, mille peale neiu küsis minult, et miks ma üldse siis selle kolmanda lapse saan, kui isegi koera ei suuda poest osta. Mitte just sõna-sõnalt, aga umbes sama põhimõttega. Ma ei tea, miks ma üldse sellistega vaidlen.. Ema on õpetanud, et alati tuleb vastata ja viisakas olla.

Ok, lõpuks ma ei suutnud temaga viisakas olla, ja laskusin natuke ka selle neiu tasemele, aga jumala närvidele käib, et ühe inimese meelest on blogija mingi imeloom, kes justkui peaks olema rikas, sest saab sponsoritelt lugejate jaoks kraami ja kes ei tohi mitte kunagi üheskis tasuta asjade grupis millelegi soovi avaldada. Oleks ma siis ise postitanud ja halanud, et pole raha osta, eksole. Inimene postitas, et annab ära ja kui küsida, siis mitu mitu nädalat hiljem lendab sulle keegi peale ning hakkab süüdistama sind selles, et sa nii isekas oled.

Kammoon! See, kui inimene blogib, ei tee temast automaatselt rikkurit. Nende asjade näol, mida sponsorid saadavad.

Ma hiljem kirjutasin veel tolle neiu emale, et mis toimub. Mis kuradi kolmas maailmasõda mingi koera pärast lahti on läinud (muidugi mitte nii otse :D), ja siis too naine vastas, et tõesti, ta tütar oli teda minu eest hoiatanud, et ta mulle mitte midagi ei annaks, kuna ma tuntud blogija ja väga heal elujärjel ning mul on ka mees! Kujutate ette jah… Ega muu polegi oluline, kui vaid see, et mul on mees. 😀

Ma olin ausalt öeldes päris hämmingus ja sisimas oli paha tunne, sest ma ei olnud enda meelest midagi valesti teinud ja sain sellise sõimu osaliseks järsku.

Mis te arvate? Ehk peaks järgmisel korral postitaja lisama: blogijatele ei anna, nad saavad niikuinii tasuta nänni?