Lutiprii elu

Huhh, täna on Kristofer KOLM PÄEVA olnud ilma lutita. Te ei kujuta ette, millist uhkust ma tunnen tema ja eelkõige iseenda üle. Jep, sest arvestades meie eelmist katset teda lutist võõrutada, kus üks õhtu me lihtsalt ei leidnud lutti üles kuskilt ning mõtlesime, et ah olekski aeg sellest loobuda, aga mõned tunnid hiljem, öösel, nagu murdvaras meeleheitlikult taskulambiga mööda pimedat korterit igast praost ja vahest lutti otsisin, pole ma kordagi mõelnud, et peaks uue luti ostma või kodus ringi tuhlama, äkki ikka kuskil mõni leidub. 😀

Kindlasti kuskil mõni on. Ma pole lihtsalt sattunud ühegi peale. 😀

Aga seni, tõesti, pole hulle probleeme olnud, et tekiks mõte uus osta. Ma olen end valmistanud nii, et magama jäämisega tekib kindlasti Krissul probleeme ilma lutita. Ja ega nii ongi. Lõuna- ja ööunne jääb palju raskemalt kui muidu.

Tavaliselt panin ta tema voodisse, lutt suhu, tekinurk õrnalt näole ja 10 minutit hiljem ta magas. Nüüd ikka jaurab ja maurab ja vajab rohkem tähelepanu ning tegelemist – uinutavaid tegevusi, nt kaisutamine, silitamine, laulmine. Ega need muidu ju paha ei tee ja vahel sai ka luti ajal nii magama pandud last, aga vahel on see tüütu. Eriti, kui oled ise õhtul hullult väsinud, aga nagu ma ütlesin, olen end vaimselt juba ette valmistanud selleks, et magama minekule kulub nüüd rohkem aega ja närve. Peaasi, et lutist vabaks saaks.

Imemisvajadus on tal endiselt väga tugev. Väsinuna ikka otsib midagi, mida suhu pista. Eile õhtul avastasin ta enda tekki imemas. Üks päev toppis sõrmi suhu, aga nii palju, kui saan ja näen, üritan ikka võtta suust ära ja seletada, et ei tohi panna neid sinna.

On teine ju päris suur kutt ka juba – aasta ja nelja kuune. Veebruaris tahame potitreenimisega ka alustada. Arvestades seda, et teiste lastega on see üsna kiiresti ja sujuvalt läinud, on mu lootused kõrged.

Minu jaoks on alati mu enda laste puhul natuke naljakas vaadata olnud, et tatsavad oma jalgadel ringi, nagu natuke suured inimesed juba, aga lutt suus ja mähe all. Ja siis ma olengi proovinud hakata nendest eemalduma just siis, kui kõndimine juba sujuvamalt läheb. Hendrikuga läks see mähkmeteema küll aia taha, aga Raimond oli nt aasta ja poolesena juba mähkmest ja lutist prii.

Samas on elu näidanud, et just Kristoferiga on läinud asjad kõik hoopis teistmoodi. 😀

Kõik mu heietused teiste poistega on osutunud Kristoferi puhul vastupidiseks, millest ma olen õppinud seda, et enam ma ei heieta ega hoople, sest karma is a bit*h. ?