Ma ei oska siia pealkirja panna…

tsau!

Mõtlesin siin juba eile tulla blogisse kirjutama, aga siis taipasin, et kipungi ainult siis siia kirjutama, kui midagi on halada. Prooviks seda mustrit veidike kuskilt otsast tasapisi murdma hakata. Ehk siis, kuidas teie talv möödunud on? Hakkab teine vist vaikselt läbi saama? Või arvate, et tuleb veel lund ja külma? Ütlen ausalt, mul vahet ei ole. Kui tahab, las siis tuleb ja kui ei taha, veel parem, ärgu tulgu.

Mulle meeldis see talv. Kui ma eelmine kevad tärkasin ja taipasin, et mul vist on seasonal depression ehk siis masendus külmal ajal ainult, siis sellel talvel tegin ma mingisuguse läbimurde ja ei tundnud seda masendust eriti. Arvestades seda, et ma läksin septembris uuesti kooli ja vaimselt on olnud pigem selline pinges periood, siis tulin ma väga hästi toime sellega.

Kuidas mul läheb? Nagu päriselt? Seda ikka vahel küsitakse. Päris päriselt? Ma ei teagi. Üsna normaalselt vist? Olen väsinud ja energiast tühjaks tõmmatud, aga täna käisingi uuesti vereanalüüse andmas. Septembri paiku avastati mul suur rauapuudus kehas ja sellest ajast saadik olen rauapreparaate tarbinud. Vahepeal käisin korduvanalüüse andmas ja rauavarud olid täienenud küll, aga siiski madalad. Enesetunne ise oli üsna okei nüüd kuni veebruari keskpaigani.

Minu kehaga toimub selline huvitav asi, et sellel on hästi vererohked menstruatsioonid ja tihtipeale lausa 2x kuus. Olen naistearsti juures käinud, aga midagi valesti ei ole, kõik on normaalne. Ladyzym kapslid tõmbavad mingil määral mul menstruatsiooni normiks, kui neid iga päev võtta, aga ma olen nii laisk ja tihtipeale unustan + need on ka suts kallid, et lihtsalt terve elu iga päev tarbida. Perearst soovitas hormoonspiraal panna, aga ma nii palju kuulnud tuttavatelt ja lugenud internetist, mis söögiisusid see tekitab ja… selle rauapuuduse käes vaevlen juba metsikute söögiisude käes ja mõte sellest, et siis on need isud võibolla veel suuremad… ma olen juba praegu ülekaaluline. Ma ei taha seda latti veel kõrgemale tõsta.

Aga samas nii ka enam edasi ei saa, sest rauda lisaks söön igapäevaselt sisse, lõpuks on täitsa inimese tunne ja ei maga koguaeg igalpool ning siis hakkavad päevad ja jälle on kõik nullis. Mida siis teha?

Okei, ma ei plaaninud hakata oma menstruatsioonist rääkima siin, aga lihtsalt, jõllitasin enne pikalt seda sülearvutit, hinges suur soov kirjutada, aga lihtsalt ei jaksanud, sest selline väsimus ja energiapuudus on jälle. Ja see on vaimselt nii väsitav.

Ega tänagi oli raske tõusta. Käisin hommikul vara verd andmas ja kui koju jõudsin, mõtlesin, et kuna kõik teised magavad, teen selle vaimse tervise kõnni ka ära, mida lubasin vaimse tervise õele, et iga päev teen. Iga päev ma ei ole muidugi jõudnud kõndima (prioriteedid paigast), aga ma vähemalt üritan. Ise ka imestan, et selle väsimuse kõrval viitsisin minna, aga nüüd on hea tunne, et see vähemalt tehtud on.

Kooliasjad…. on peaaegu tehtud. Võibolla sellepärast saan ka endale seda väsimust hetkel lubada. Mul on vaja teha praktilise töö teoreetiline osa (midagi on valmis juba kirjutatud), aga edasi ei jaksa. Tahaks lihtsalt magada koguaeg. Samas selle blogipostituse asemel oleks ju võinud praktilise töö teooriat kirjutada, eks. Näete, jälle prioriteedid. on. p…… . 😀

Homme on juba märts. Algab üks üsna kiire periood. Adeele sünnipäev. Minu Adeeleke, minu ainus tütar ja printsess saab juba 5 aastaseks. Täpselt sellel päeval, mil algab kevad. Minu kevadekuulutaja. Kes on siin alates tema sünnist olnud ja meid jälginud? Lahe oleks teada.

Märtsis lähen teist tatoveeringut tegema.

Ja siis on praktilise töö kaitsmine.

Ja riigieksamid.

Ma nii loodan, et see vaimne ja füüsiline väsimus mind endasse ei neela ja see kool saab üks kord juba lõpetatud. Ma enam ei viitsi, kui aus olla. Olen nii palju pingutanud ja ma kunagi poleks uskunud, et ma suudan viie lapse, kodu ja kõige muu kõrvalt veel koolis käia ja õppida. Ma olen väga uhke enda üle ja näen, et olen päris suureks asjaks võimeline.

Aga samas ma olen väsinud ka. Tahaks selle keskkooliga ühele poole saada ja hakata rohkem mõtlema oma tulevikule, hakata tegema midagi, mis teeb südame rõõmsaks ja annab ka teistele midagi.

Aga jah… sellised mõtted siis täna hommikul. Ma lähen nüüd loen natuke raamatut ja ehk läbi selle väsimuse siiski võtan oma praktilise töö ette, kirjutan teooria osa ära, on natuke vähem pinget peal. Olge tublid!

Aaa.. ja podcastiga alustasime ju! Ma poleks iialgi arvanud, et ma hakkan midagi sellist tegema, sest ma armastan ennast väljendada rohkem kirjutades, aga näete, selline mõte mul tuli, jagasin sõbrale ka ja nüüd me siin istume iga nädal vähemalt korra mu magamistoas ja etendame mölapidamatust. Youtubest leiate meid ja spotifyst ka nüüd! Podcasti nimi: Me peame sellest rääkima