Mida suurem, seda koledam? 🥹

Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬

Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. Miks?

Insta subsidele ma juba kurtsin rasket elu, aga jagan teile ka sutsu oma mõtteid.

Noh, ma mõtlesin, et hea idee oleks astuda kaalule ja vaadata, mitu kilo puhast ilu sealt vastu vaatab.

Mul on kaal olemas küll, aga ma pole seda jumal teab, kaua kasutanud. Seal on nii paks tolmukiht peal, et ma ei jaksagi seda sealt vannitoariiuli alt välja kangutada.

Küll ma aga kaalusin end viimati suts peale Oliveri sündi. Haiglas äkki. Ja ega see number kõige väiksem ka polnud, aga samas hirmuäratav ka mitte.

Me ööbisime siin paar ööd Pertle puhkemajas ja täna enne lahkumist nägin, et sauna eelruumis diivani alt kaaluserv mind nii meelalt piilub ja lausa hüüab nurruvalt, et “tule kaalu ennast! 😻”

Ja kuna ma viimasel ajal tunnen ka, et olen vähe kergemaks läinud – ma tean, et meie raskekaaluromantikute instagrami videotes Geitu vaadates seda eriti näha pole, siis mõtlesin, et mis see süütu kaalumine ikka mu ajule teha võib.

Ma astusin kaalule.

Ja see on see, mis mu enesekindlusega pärast seda juhtus:

Sest kuigi ma olen viimasel ajal tundnud ja peeglist ka nagu vaadanud, et ilu on koomale tõmmanud, siis…. kaal ütles, et nii umbes 7 kilu on juurde kuskilt tulnud.

Nüüd te siis teate, miks ma vihkan enda kaalumist. On vaja ikka seda asjandust näppida.

Poleks see võõras vara olnud, ma oleks selle metsa visanud. Sealt välj toonud. Tee peale pannud. Üle sõitnud. Korduvalt.

Aga ma pidin selle hellalt tagasi diivani alla nihutama. Mingit aitähi ma ei kavatsenud küll öelda.

Ja nüüd ma siin olen. Päris si** tunne on. Ma ei tea, miks. Ma tean, et see on mõne teise jaoks nagu palgapäev. Nautige siis. Palk kaob niikuinii ruttu.

Ma olen siin köögipõrandal looteasendis ja mõtlen, et mis mu elust nüüd edasi saab. Peab midagi ette võtma kuigi ma siiani elasin selles mullis, et palju ma ei söö ja liigun nagu ka normaalselt – kuue lapsega on suht mission impossible mitte liikuda ja olla aktiivne.

Mingeid kavasid pole mõtet mulle soovitada – ei hakka ma oma aju nendega n……

Eks läheb see vana hea “söö vähem ja liigu rohkem” taktika. Kunagi sain selle najal nelja kuuga -18kg. Pole ju paha!

Aga ma ei saa aru sellest loogikast, et veel täna hommikul enne kaalumist vaatasin ennast peeglist ja mõtlesin, et küll on ikka ilus tükk.

Ja pärast kaalumist tunnen ma ennast max koledana.

Te ei pea ütlema, et ma olen ilus. Ma tegelt tean seda ise ka, mingi üliväikese osaga oma ajust hetkel, aga tean. Lihtsalt see kaalunumber kuidagi pani selle ajuosa endas kahtlema. Küll üle läheb jah.

Aga see on veider. Kuidas kaalumine ja see number meie tundeid mõjutavad.

Eks ma lähen nüüd kõndima. Ilmselt terve tee nutan. Äkki läheb pisaratega ka midagi maha. Pärast lähen kontrollin eilsed lotopiletid ära. Äkki joppas ja saan maovähendusopile minna.

Aga armastan ennast ikka! 🫶

Naiseks olemine sakib vahepeal täiega. 💔 Või peaks ütlema, et numbrid sakivad? Oodake, ma hakkan kohe uurima, kes üldse numbrid välja mõtles ja kas siit saab äkki mingi kahtluseussi välja pigistada või vandenõuteooria.

A vähemalt on mul norm iseloom. Onju?