Mulle hüppas täna Facebooki seinal see artikkel ette (link!) ja sealt edasi jõudsin selle peale (link!) ning mul esialgu polnudki muud mõttes, kui see, et ilma lasteta inimeste arvamus paljudest asjadest muutub tihtipeale pärast lapse saamist. Vähemalt minu kogemus on seda näidanud.
Teades meediat, ei oskagi 100% kindlalt öelda, et just selliselt Brigitte oma mõtet edasi anda soovis, sest teadagi, meedias on olulised klikid, klikid ja veelkord klikid. Ma olen hakanud üldse meedias avaldatatud artikleid vähem lugema. Vähemalt neid, mis puudutavad selliseid kirgikütvaid teemasid, sest iial ei tea, kas arvamuse avaldaja päriselt nii mõtles või meediaväljaanne kohandas seda oma eesmärkidele vastavalt.
Küll aga ma ei imesta, et paljusid selline arvamuse avaldamine välja võis vihastada, sest olgem ausad, näidake mulle üks ema, kes istubki lapsega kodus ja mitte kuskil ei käi, sest keegi, kellel lapsi ei ole, arvab, et nii peabki. Laias laastus teevad inimesed ikkagi seda, mida ise heaks arvavad ja neid ei huvita teiste arvamus.
Kui mind teeb selliste arvamusavalduste juures midagi kurvaks, siis hästi natuke see, et alati seatakse emadele need piirangud. Kuhu ei peaks ema oma väikese lapsega minema? Kas emana on okei käia klubides? Kas see tähendab siis seda, et isad võivad kõiki neid asju teha? Üldse tundub mulle, et rohkem on luubi alla võetud sellistes teemades naised. Miks?
Mis puudutab antud teemat, siis mina end puudutatuna ei tunne. Olen lapsevanemaks olemise ajal käinud baarides käinud jalga keerutamas äkki mingi…. 4-5 korda? Jah, 7 aasta jooksul umbes 4-5 korda, nendest sõbrannadega kaks korda ja ülejäänud koos Geiduga. Klubis ei ole ma näiteks kunagi käinud, ütlen ausalt.
Need 4-5 korda ongi just sellepärast, et ma armastasin kunagi hirmsasti tantsida. Ma tundsin, et see on hea väljaelamise viis, tegevus, mis lõõgastab ja mis aitab mul kõigest muust eemale saada ning nautida vaheldust argipäevaelus.
Viimane tantsulka oli jaanuaris ja egas ma sellest puudust ei tunne. Ilmselt, kui ma lapsevanem ei oleks, käiks tihedamalt väljas, kuid nüüd on mul muud prioriteedid ja egas ei viitsigi enam. Tunnen, et mu keha ja vaim on juba üsna vanad kuskil ruumis rahva keskel taidlemiseks. Muidugi ma ei välista seda, et kunagi mind ei leia kuskil tantsu vihtumas, aga enam ei ole seda isu nii palju kui varem.
Samas ei vaata ma üldse imelikult neid emasid, kes käivad kasvõi iga nädalavahetus tantsimas. Suva mul. Kui su laps on sellel ajal hoitud ja armastatud, siis arvan, et ükski ema ei pea sellepärast end kehvasti tundma. Sa oled küll ema, aga pead võtma aega ka iseendale ja olema naine. Täpselt sama arvan ma meeste kohta.
Mina küll eelistan Geiduga koos väljas käia, aga samuti ei taipa ma, mis patt see on, kui naine peaks ilma oma meheta välja minema. Ma arvan, et naine ja mees vajavad samuti eraldi olemiseks aega, kus naine saab oma sõbrannadega olla ja nautida vaheldust kodusele elule ja mees tahab kindlasti samamoodi oma sõpradega aega veeta. Vahet pole, kuhu siis eraldi minnakse. Suhe ei tähenda selliseid piiranguid. Vähemalt minu jaoks mitte.
Sinu jaoks üllatav, et seda kōike just naistelt oodatakse ja mehed puutumata jäävad? Eks arvamusi tõesti erinevaid, sest mina kahe lapse emana leian samuti, et kõik mis puudutab last on ennekõike ikka emaasi, ema on alati nr1, seda olen ma alati mõelnud, aastaid enne lapsi ja ka nüüd kui noorem laps 3.a on, mitte et “mees ei aita”, lihtsalt ema ju tahabki ise rohkem oma lapsega koos olla? Või olen ma ainus imelik, kes heameelega veedaks kõik päevad lapsega ise kvaliteetaega veetes, kui et jätaks ta mehega igapäev paariks tunniks omapäi, mitte, et nad hakkama ei saaks, ma lihtsalt ei näe põhjust lapsest eemal olla, käime koos kohvikutes, saame sõbrannadega kokku. Mina iskilikult võtsin lapsi kui oma “ainuprojekti”, ei tulnud selle pealegi, et oodata, et mees oma elus mingeid korrektuure teeks. kogu mu jutu põhimõte ongi see, et eksisteerib nii palju erinevaid arvamusi ja mõne jaoks on teema “mehele on kõik lubatud” rohkem kui elementaarne (antud kontekstis siis)
Ma nõustun, emal ongi mingil määral laste eludes tähtsam roll ja ma ei tea, mis igapäevasest paarist tunnist sa räägid, aga mina arutlesin ikkagi selle vaatenurga alt, et miks emadele nii palju piiranguid seatakse – riietuse osas, selle osas, mida on ok emal tarbida, mida mitte, kus on ok emadel käia, kus mitte. Nagu emaks saamkne tähendab nunnaks hakkamist kergema režiimiga vanglas.
Meie peres muidugi mina veedan lastega rohkem aega, ilmselgelt. Ka siis, kui mees kodus on, sest… ma ei tea, see on kuidagi ema loomuses laste eludest rohkem osa saada, nagu enne kirjutasin.
Minu point ei seisnenudki selles, kes lapse elus tähtsamat ja suuremat rolli mängib vaid selles, et pole seal midagi nii hirmsat, kui ema ka vahel end tuulutamas käib. Emad võetakse alatihti luubi alla asjade pärast, mida mõned isad pidevalt teevad ja selles osas võiks ikka mingisugune võrdsus olla. Samas jah, inimeste arvamused on nii erinevad, mis muidugi ei tee ühest inimesest halvemat lapsevanemat kui teisest. 🙂
Naistele hakkasid alles eelmisel sajandil tekkima õigused, mis meestel olid ammu (haridus, hääletamine jne.) Arvan, et meil on veel päris pikk tee minna selleni, et meile ei vaadataks viltu, kui teeme asju, mis meeste jaoks on ühiskonna arust täiesti andestatavad. Mida ikka tahta maailmast, kus mõnes kohas siiamaani naistel sunniviisiliselt suguorganeid sandistatakse ja täiskehapikkuses musti kaltse kandma sunnitakse.
Mina olen Jane jutuga täitsa nõus.
Ise kasvataN Üksi last ja igatsen küll sellist aega kus tantsu keerutada ja tuulutada ennast vahepeal, aga kahjuks seda eriti lubade endale ei saa kuna pole poja kuhugi jätta.
Aga samas kui see võimalus avaneb, et ema ütleb mine tuuluta! Siis nagu ei suuda Minna või kui lähen on telefon koguaeg käes, et ega ema helistanud pole või sms’i saatnud.
Või siis kui käin kuskil Näiteks külajõulupeol on külavahel jutud lahti kui hoooletu ma olen ja kui halb ema olen..
Saan just tuua 2017aastast näite laps oli 11kuune ja mul oli pojal hoidja.
Kõisin olin paar tundi tuulutamas ennast ja laps oli onutütega.
Ning siis hakkasid järgminepäev jutud pihta: “vaata tuli peole kui vend (too aeg 16a) koju läks. Ei hooli üldse oma lapsest vajs l*tsi lüüa siin peol (olin oma banematega ja ei tantsinud ka). Nagunii see ei olnud puhas mahl mida ta jõi. (ma ei tarbi alkoholi ümdsd), vaata käib pma. Õemehega väljas suitsetamas (kõisin jah õemehega väljas kaasas sest sees oli mega palav, ma ei suitseta)”
Ja sellised jutud olkd päris pikaõt Küla peal. Isegi üks inimene rääkis, et lastekaitse peaks kontrolloima saatna kodust olukorda kuna mind pole lapsega väljas nähtud, et peksan oma last. ( reaalsus aga on see, et ma ei käigi hämaras lapsega väljas. Päeval kõime jalutamas või mänguväljakul mängimas.), ega selliste juttude peale polegi eriti ju soovi väljas käija.
Ema j isa juba küisisd, et kas see aasta tulen külajõulupeole, kuna minu üks lemlik artist esineb.
Aga ausalt ei julge enam minna kuna ei taha hiljem jälle seda s*tarahet kuuld.
Eks see ole see tüüpiline väikese koha asi. Mul oleks küll jumala suva ja just läheks ja annaks inimestele jutuainet. Ju siis muud elu polegi. Been there, done that. 😀