Miks inimesed lasevad endale pahasti öelda???

Ma eile tegin instagramis üle pika aja jälle seda Q&A. Eelmisel korral olid inimesed (või üks ja see sama inimene) nii nõmedad, kustutasin lausa selle rakenduse ära ja mõtlesin, et krt, enam ei lase inimestel nii lolle küsimusi küsida.

Ja siis eile, üle pika aja, mõtlesin, et lobiseks uuesti jälgijatega. Viskasin lingi üles ja mõtlesin, et seekord olen tõsine, vastan tõsiselt, ei hakka sarkasmiga vehklema ja olen norm. Ja siis tuli see üks küsimus ja vana hea sarkasmisoolikas hakkas täistuuridel tööle. Ups. ?

Sellessuhtes, et ega see on jumala okei, et ma kõigile ei meeldi. Mulle ka kõik inimesed ei meeldi.

Ärkasin täna suht hilja – nii umbes lõuna paiku, läksin instagrami ja kustutasin pea kõik eilsed Q&A storyd ära. Ja ma tavaliselt ei kustuta niimoodi miskit, isegi, kui seest sööma hakkab. Las jookseb lõpuni ja kustub ise.

Ma hakkasin mõtlema, miks ma üldse annan mõnele inimesele võimaluse mulle sitasti öelda. Kas keegi oskab sellele vastata? Mõni psühholoog? Kas mul on suhtlemisvajadus nii suur tõesti?

Südamesse ma neid asju muidugi ei võta, seal pole midagi, mida mulle juba varem 8188 korda öeldud ei oleks ja inimene harjub kõigega, aga ma hakkasin mõtlema just sellele, et miks ma annan inimestele sellist võimalust pahasti öelda. Ja veel anonüümselt. Ise võitlesin kunagi hullumeelselt anonüümsuse vastu. Kes nüüd silmakirjalik on, eksole? ? Kas ma ennast üldse ei austa?

Ja millele ma eile veel hakkasin mõtlema – mulle üldiselt meeldib see vibe, mis mu kanalitel on. Selline tšill, tore ja mõnus (v.a solkijad) ja siis ma pean ikka igale küsimusele vastama ja igat draamat kommenteerima kuigi olen ise endale võtnud üheks mõtteks selle, et KÕIKE EI PEA KOMMENTEERIMA ja KÕIGE KOHTA EI PEA ARVAMUST AVALDAMA. Et mulle meeldib, et mind ei ümbritse draamad ja kõik on mõnus sõbralik. Kuigi vahel tikub mõttesse küll, et ma olen liiga igav, et keegi mu postitusi loeks ja kaasa räägiks ning enamikele ikka meeldivad draamad jne. Aga see on ka okei.

See kommenteerimine ja arvamuse avaldamine negatiivsete teemade kohta tekitab ainult negatiivseid tundeid, nagu te näete. Mul eilsest saadik kuidagi ebamugav olla. Saab ju ka ilma? Saab-saab.

Sain hingelt ära. Edaspidi olen loodetavasti targem. Kui suhtlemisvajadus tekib, vastan aint normidele küsimustele, sest, kui anda negatiivsele tähelepanu, siis negatiivne kasvab. Ma ju tean seda. Aga eks ma olen ka vahel loll. Draamasid ei kommenteeri – pole minu asi. Ja nagu ma oma lastele õpetan – oma peas võid sa mõelda kõike, aga ega see ei tähenda, et pead kõik need mõtted ka välja ütlema.

Ja takistage mind, pls, kui ma jälle käest lähen. Tsau! ?