Nagu te aimata võite, siis pealkiri on pandud sellele postitusele läbi huumoriprisma. Ei usu mina, et lapsed endale meelega haiget teevad või siiski.. jah, on ka võimalus, et nad tõesti teevad seda- näiteks tähelepanu püüdmiseks.
Raimond on täna ennast hurtinud nii mitmel korral, et ma lausa mõtlen, kas teda tasub lasteaeda viia. Tal on hetkel selline iga, et peab kõiki asju proovima, peab erinevaid kõrguseid katsetama ja seda, mis tunne on nendest kõrgustest alla lennata. Jah, ta pole vist endale teadvustanud nende kahe aasta jooksul, et ta ei olegi lind vaid inimene. Või arvab ta siis, et ta on inimene, aga ehk on tal ka tiivad. Kes teab. Magamistoa aknal ta neid tuvisid koguaeg passib, ehk tunneb mingit sidet nendega- neil ju ka tiivad. Jällegi, kes teab.
Üks päev avastas ta, et kui sõrmed ukse vahele panna ja see veel omakorda kinni, siis ta tunneb valu. Teisel päeval avastas ta, et kui ta oma jalakese ukse alla paneb ja ust samal ajal tõmbab, teeb ka see valu. Ja hirmsasti. Kolmas päev- kui ta proovib voodi pealt püsti seistes maha hüpata, ei pruugigi ta maanduda jalgadele. Neljas päev- taipas ta, mis on tasakaal! Ta võttis pingi, seisis ainult ühele poole pingile ja ilmselgelt oli raskus kõik tema pool, kukkus ta koos selle pingiga kõhuli. Eks sealt paar pisarat tuli, aga emme keelamisele ta ei kuuletunud, kukkumisega sai oma õppetunni kirja ja enam sinna ei roni.
Igal juhul on tal viimasel ajal üldse kombeks tormata nii, et ei vaatagi, kuhu ja kuidas jookseb. Küll jookseb peaga vastu seina, vaadates samal ajal kõrvale. Küll ta seisab mingi mänguasja peal ja samal ajal üritab seda enda alt ära tirida, olles ise sealjuures väga kuri, et mänguasi järele ei anna. Ei tea küll, miks?
Vahel on neid pisikesi õnnetusi humoorikas vaadata ja teisel korral tuleb endal nutt kurku kui laps oma krokodillipisaratega sinu juurde kallistama jookseb ning kaissu poeb, aga ma juba kipun arvama, et mu laps ei ole normaalne. 😀 Seda muidugi heas mõttes. Teatavasti tulevad lastele sinikad vägagi kiiresti. Nagu minulegi. Ja siis ma kahtlengi, kas viia last lasteaeda või mitte, sest seal võivad osaks saada “oh issand, õudne inimene, peksab oma last” pilgud. Samas jah, muidugi tunnevad kasvatajad huvi kui lapsel on sinikas kuski. Mina tunneks kindlasti kui laps tuleks sinikaga koju lasteaiast, aga kuidas ma sellise ea vastu saan? isoleerin lapse kuskile ära? 😀 Võimatu. Aga mõnikord on küll tunne, et peaks kõik asjad kodus pehme vatiga ära katma või kogu mööbli ümaraks laskma teha. 😀
Jh sellised need mudilased kord on..mul plika sama hulljulge ja kui keelad siis teeb kohe meelega ja ütleb siis oih koksu ja katsub seda kohta kuhu haiget sai..küll see varsti üle läheb ? ma loodan ?
See on täiesti normaalne sellises vanuses lapse puhul. Ka minu poiss, kes on veidi yle 2 aasta vana ei taha sõna kuulata. Ronib igalpool ja hüppab voodis ja siis pärast tuleb krokodillipisaraid valades emmet kallistama.. Sinikate pärast kuskile minemata kyll ei jäta. Tuleb lihtsalt üle elada see aeg!
Palun-palun kasutage väljendit “krokodillipisarad” õigesti! “krokodilli+pisarad mitm ülek. Valab v nutab krokodillipisaraid teeskleb kahetsust, kurbust vms”. See ei tähenda suuri ja siiraid pisaraid!