Miks ma olen vastane…

Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil sellisel päris ja võibolla mitte kõige sotsiaalmeedialikumal teemal rantima. Siiski! Aitäh, et loete ja kaasa mõtlete/räägite. See näitab ja tekitab tunde, et ma polegi siin maailmas oma murede ja rõõmudega üksi. 🥲

Eile pikutasin suts seal köögipõrandal ja mõtlesin elu üle järgi, tõusin püsti, pühkisin tolmu pükstelt ja läksin kõndima. Nagu päriselt kohe kõndima.

Pea sai selgemaks ja mõnus oli. Suts creepy ka, sest, kui mul see taipamine tekkis, et okei, peaks rohkem liikuma, oli kell juba päris hilja ja praegu läheb ju üsna vara juba pimedaks. Niu. Bye suvi. 🥲 Varsti halan sel teemal! ✌️

Käisin tegin oma 10k samme ära ja pärast oli ikka päris mõnus olla. See on ikka kummaline, kuidas värskes õhus liikumine sulle mõjuda võib – hiljem mõtlesin, et ah pole sellel kaalunumbril häda midagi ja elu on tegelt tore. Mnjah ega siin niisama nimetata seda vaimse tervise kõnniks. Pärast ongi reaalselt vaimne tervis palju paremas kohas.

Rääkides aga minu eluviisist. Ma hakkasin eile mõtlema, et nii ennasthävitavalt ma ju ka ei ela. Rämpsu 24/7 näost sisse ei aja. Vahel ikka midagi luban, aga mitte tihti. Joon palju vett (teadlikumalt). Liigun ka nagu. Suvi ju! Kes viitsiks diivanil lösutada see lühike aeg, mil meile on tsutike ilusamat ilma antud.

Okei, energiajoogi sõltuvus mul siin tõesti oli. Kevadel. Iga päev ikka purk või lausa kaks. Või megapurk. Õnneks sellega ka tänaseks niimoodi, et viimase kuu jooksul äkki olen 1 või 2 purki joonud. Suitsu ei tee. Alkot tarbin ka vähe. Eks kokteilitatud siin suvel on ikka saadud, aga, kui ma veel endise parima sõbrannaga suhtlesin enne viimast rasedust, siis sai ikka iga nv põhimõtteliselt tina pandud. Vot see oli räme.

Võibolla see häirib, et õhtuti näksin miskit. Kas siis igavusest või millestki muust, aga mõtlesib ka eile enda jaoks selgeks, et prooviks peale kuute enam mitte süüa. Äkki mõjub paremini?

Samuti hakata tegema väikesi muudatusi – hommikul latte sisse panen teelusika täie suhkurt (mitte kuhjaga), edaspidi paneks pool ja millalgi jätaks üldse ära. Suhkru. Ja äkki latte ka? Samas, vaadates kohviubade hinda täna poes, siis ilmselt kohvi joomine üks hetk saabki siin majas läbi. 😅 Mingil määral kasulik ka see hindade tõus. 😅

Liikuda igapäevaselt rohkem. Vähemalt 10k samme, iga päev.

Hakkaks pihta väikestest muutustest. Ma olen selle kaaluteemaga jauranud juba umbes 13 aastat – käinud läbi igas punktis, ma juba tean, mis mu puhul toimib ja mis mitte.

Tean nt, et kui muudan kõiki asju korraga, olen lõpuks megastressis ja tulemus on hoopis vastupidine.

Ma tahaks, et need muutused toimuksid rahulikult – et mul endal samal ajal katus pealt ei lendaks. Teate ju küll.

Eile sain küsimusi ka, et miks ma kavade vastane olen. Tegelikult ei tahtnud ma üldse seda muljet jätta. Nagu kavad ei toimiks.

Lihtsalt ma olen väääääga palju erinevaid kavasid proovinud – nii toitumise ja trenni osas ja ka koostööna ju teiega oma teekonda nii mõnestki jaganud.

Ma ei tea, miks numbrid minu jaoks nii triggerdavad on või mis trauma mul nendega on (nüüd alates sept hakkan käima psühholoogil ja psühhiaatril regulaarselt, instas jagan sel teemal rohkem), aga kõik see toidu kaalumine, seeriate numbrid, kordused… Ma võin max kuu neid asju läbi teha ja siis ma olen rämeda stressi all läbi põlenud. See kõik on tekitanud minus lihtsalt nii palju stressi, et ma ei taha mingite kavade peale mõeldagiiii.

Ma ei ütle, et kavad ei aita – olen ju oma silmaga väga paljusid edulugusid näinud ja lugenud, samas nii mõnegi info põhjal, mis mulle saabunud on, peaks jälle meelde tuletama, et ÄRGE USKUGE KÕIKE, mida sotsiaalmeedias näete. 🥲

Ma ei taha ega viitsi toitu kaaluda. Tee siin süüa lastele ja hakka siis veel enda jaoks kaaluma. Lapsed pole vabandus jah, aga tõesti, pisemate kõrvalt ei viitsi. Kui lapsed kõik sellised kooliealised on, ma ilmselt suurest igavusest hakkan vabatahtlikult oma toitu kaaluma. 😅

Aga hetkel ma ei taha seda teha. Ja tegelikult ma ju olen oma elus kaalu kaotanud väga edukalt ainult selle põhimõttega, et ma liigun rohkem ja söön vähem. Ei mingit toidu kaalumist või jõusaalis rassimist.

Ja jõusaal on tore. Kellegi jaoks. Aga kas me palun normaliseerime selle, et kõik ei taha ja pea seal käima? Et sa pole vähem väärtuslik, kui 4x nädalas jõusaalis ei rassi? Ja sa oled väga äge tšikk, kui seda teed? Et nagu, kas me mõlemad saame sõbralikult eksisteerida ilma, et kumbki üksteist alla tooks?

Mnjah. Eks see kaalu ja keha teema on triggerdav. Ma laias laastus oma keha armastan ja mul polegi vahet, milline ta on hetkel, aga eks neid kohti ole, mis mingit masekat tekitab. Tuleb siis tegeleda, eks? Või leppida.

Igatahes, vahet pole, kuhu ma oma kehaga teel olen ja mis on eesmärk, ma aktsepteerin teda sel teel ja sel hetkel niisamuti, mitte ainult siis, kui eesmärk on saavutatud. 🫶

Ja ma tahan näidata teile ka, et on okei oma keha armastada igal hetkel sel teekonnal – kuhu iganes te siis suundute. Ei pea oma keha armastama ainult siis, kui oled saavutanud mingid kindlad numbrid.