Miks me märkame rohkem halbu asju?

Teate, ma olen nii kurb. Viimasel ajal keevad tunded üle pea ja mõni kord ei oskagi nendega midagi peale hakata. Lained löövad pea kohal kokku ja tunnen, et piir on ületatud.

Te ju teate, et kaal on minu jaoks hell teema. Ma ei tea, kas see on mingi kokkusattumus või inimesed päriselt märkavadki vaid halba, aga sellest ajast saadik, kui olen rohkem pööranud tähelepanu enda kaaluprobleemile, viskavad inimesed ümberringi kaaluteemalisi nalju, kommenteerivad, kuidas ma peaksin pildil olema, et mitte oma “nõrgemaid” külgi reeta ja kuidas üldse elama, et mitte välja näha nagu paks emavaal.

Ma ju tean, et olen ülekaaluline. Ma isegi ei proovi seda peita või varjata. Mulle ei meeldi see number, mis kaalult vastu vaatab. Kui kokku klopsida nõme kaalunumber, inimeste nõmedad naljad ja kommentaarid, mida üks ülekaaluline kõige viimasena lugeda tahab, siis tuleb sellest ilgelt suur stressilaine, mis lõpuks pea kohal kokku lööb teiste emotsioonidega. Ja vahel ei suuda ma neid ohjes hoida.

Ilmselt seetõttu olen ka siit pikemalt eemal olnud. Ma tunnen ennast halvasti.

Miks inimesed märkavad ainult sinu vigu ja puudusi? Ma mäletan, kui oma elus esimest korda ülekaalus olin, kommenteerisid inimesed, kuidas peaksin oma kehaga midagi ette võtma, midagi muutma, midagigi tegema, et uuesti naine välja näha. Kui ma 18kg kaotasin ja olingi peenike ning naiselik, ei olnud mu ümber kedagi, kes ütleks, et olen alla võtnud ja väga tubli tulemuse saavutanud.

Okei, eksin. Ühte inimest ma mäletan, kelle tõttu hakkasin peeglist vaatama, et tõesti olen alla võtnud – aitäh, Britt! Tema kirjutas mulle ja ütles, kuidas pildilt märkas, et olen alla võtnud kaalust. Inimene, kes elab Prantsusmaal, märkas seda esimesena, kui need, kes elavad minu kõrval. Võib-olla pildi järgi saabki paremini aru, võib-olla mitte, kes teab.

Inimesed märkavadki seda, mis on valesti ja halvasti, aga vähesed kiidavad, kui inimene on midagi saavutanud ja tublit tööd teinud, sest kergem on ju vihjata teise puudustele kui teda kiita ja anda motivatsiooni muutuda paremaks.

Ma olen endaga korralikult pahuksis, tunnistan seda ja ilmselt on seda minu käitumisest ka näha. Mulle ei piisa sellest, kui inimesed ütlevad, et “ära põe, oled ka sellisena ilus”. Need, kes mind paremini teavad, teavad ka seda, et mulle ei ole kunagi olnud oluline teiste inimeste arvamus, kui asi puudutab välimust. Ma võin olla isekas, aga kõige tähtsam minu jaoks on selle arvamus, kes mulle peeglist vastu vaatab. Kui ma ei meeldi iseendale, ei meeldi ka teistele. Nii lihtne see ongi. Tähtis on see, et inimene meeldiks iseendale. Kõik muu on juba teisejärguline.

Kuidas saavad teised mind armastada, kui ma ise seda ei tee?

Märgake rohkem ka teiste inimeste häid külgi. Innustage ja motiveerige neid. Jah, mitte keegi ei tohiks ülekaalulisele öelda, et see on norm ja sellisena on ta väga ilus. Absoluutselt mitte. Muidugi vajab valele teele eksinud inimene raputamist ja talle peabki ütlema, et get your shit together ja tee midagi, et oleksid parem sina, aga kui inimene on sellest juba aru saanud, et ta peab endaga midagi ette võtma, siis pidevad meeldetuletused tema puudustest ei tee asja kohe üldse paremaks.

Ja ei, mu kätel ei ripu pekk, sest olen sünnitanud juba kolm last. Mu reie ümbermõõt ei ole üle poole meetri, sest olen sünnitanud kolm last. Mu lõua all ei ripu hiigel lott, sest olen sünnitanud kolm last. Ma olen paks, sest ma ei oska inimese kombel süüa. Ma olen paks, sest ma olen vähem liikuma hakanud. Jah, ilmselt see kängurukõht on mul ees viimasest rasedusest, sellest saan ma täiesti aru, aga paks olen ma enda, mitte laste pärast.

Tsau!