Et mitte Allikenilt või Evelt või Marylt või Stinalt või Silvalt või Elolt… krt, siit tuleks pikk nimekiri, mul vist ikka on sõpru. ? Aga, et mitte neilt vastu pead saada, et krt, mida sa seal halad, et sul sõpru pole, kes nad siis on, siis ma ütlen, et see pealkiri siin on hullem kui reaalne elu. ? Sorri! Aga, kuidas ma muidu teid siia peaks meelitama?
Okei. Jõuame asja tuumani ka. Kui te vaatate minu sotsiaalmeediat, siis olen ma seal alati üsna… üksinda. Okei, lapsi ka näeb (minu lapsi enamasti) ja Geitu ka, aga sõpru-tuttavaid? Pigem ei. Kas ma siis olen tõesti nii üksik inimene? Kas mul pole tõesti sõpru?
Noh, ütleme nii, et ma olen kasvanud tõesti üsna erakuks. Eks suurt rolli mängivad ärevushäired, mille ma endale kuskilt külge sain juba 11 aastat tagasi. Teiseks… ma ei tea, mulle tundub, et inimesed on üldse kõik sellised pigem omaette? Ei? Vabalt võin eksida ka. Paljudel on see “ah mis ma end peale surun või tüütan” suhtumine. Ka minul endal vahel. Tegelikult üsna tihti. 😀 Umbes, et tal oma elu ja mured ka, mis ma sinna ikka torgin jne.
Aga päris seda öelda ei saaks, et ma nüüd täiesti üksinda olen. Pigem on asi selles, et ma pole eriline pildistaja/selfietaja, kui saab kuskil seltskonnas oldud. Mu meelest on see imelik. Et, kui keegi ise välja pakub, et kle, teeme pilti, siis jah, miks mitte. Aga mulle endale tundub imelik seltskonnas viibides küsida kellegagi koos pilti. Üldse on mul enamasti selline vaib, et seltskonnas olles telefonis pole.
Interneedumis ma ikka suhtlen paljudega, aga peab tõdema, et ma olen selles jõle kehv. Mulle meeldib rohkem näost näkku, kohvi tassi või pokaali taga lobiseda. Netis see suhtlemine jääb minu poolt pea alati hästi minimaalseks. Ei oska lihtsalt.
Vahepeal ma muhelen omaette, kui keegi on mulle blogi postkasti kirjutanud ja see algab sellise lausega, et “ma tean, et sulle kirjutavad iga päev raudselt megapaljud… “. Samal ajal ma lihtsalt olengi sinna ekraani naelutatud ja ootan, et keegi mulle jumala eest kirjutaks, sest #feelinglonely
Okei. Nali. Nii meeleheitel ma pole, aga muhelema paneb ikka see, et inimesed sedasi arvavad. Uskuge, mulle kirjutatakse üliharva. ?
Ma olen aastatega suht perelembeseks ka kasvanud ja ei viitsi väga enam ringi möllata. Mulle väga meeldivad sellised kodused istumised – kas siis kedagi endale külla kutsuda või ise minna. See viimane variant on eriti mõnus muidugi, sest siis ei pea oma kodu koristama hiljem.
Ma mingi aeg ei taibanud üldse, et mida ma teinud olen, et keegi mind endale külla ei kutsu, aga nüüd ma totaalselt mõistan seda. Ma ka väga ei kutsu. ? Ei viitsi pärast koristada. Haha. 😀 Ja, kui kutsun, siis valmistan vaimselt ennast selleks ikka mitu head nädalat ette. ?
Aga mu postitusel oli point ka. Inimesed on kehvad tutvujad. Üldistama ei hakka. Mina ise olen ka. Prooviks seda parandada? Rohkem suhelda, olla olemas jne.
Instagramis tegin sõbraotsimispostituse – küsimustevoorus keegi palus, et ma võiks teha sellise postituse ja mina mõtlesin, et miks mitte. See sai päris populaarseks ja mõtlesin, et teeks siin blogis/facebooki lehel ka.
Seega, jäta Facebooki selle postituse alla kommentaari tähtsam info, mis võiks ühe nn tutvumiskuulutuse juures olemas olla. Kas otsid kaaslast jalutuskäigule, veinipokaali taha, kedagi, kellega jagada muresid ja rõõme, kirjasõpra või lausa eluarmastust? Piiranguid ei sea ja kõik tutvumissoovid on teretulnud (mulle palun meest mitte pakkuda, eksole ?).
Mulle võib ka kirjutada! ? Olen aastate jooksul läbi blogi ikka häid sõpru leidnud (ja ilma ka jäänud ? aga see on elu).
No ja kui ei ole sõpru mis siis saab ka ilma nendega olla. Minul ei ole ei sõpru ega sõbranna d ka .ja ei tunne ka puudust neist.
Ja olgem ausad, pidevalt naistega ninapidi koos olles,tahes tahtmata tekivad ütlemised, nägelemised jne ?
Ma ei oskagi tutvuda enam nö vöörastega. Üldjuhul tulevad tutvused tööl või läbi tutvusringkonna aga need ka sellised pindmised.
Seega mina (teised pereliikmed ka) olen vabalt nõus kellegiga sõbraks saama, eriti nendega kellele meeldib igal pool seigelda perega ringi. No ja mõni hea kohvikaaslane kuluks ka ära 🙂
Neid sõpru, kellega juua leidub millegipärast peaaegu, et alati. Aga kui ühel hetkel need peod ja asjad huvi ei paku pole kellegiga suhelda. Keegi kinno ega välja sööma ei taha tulla, sõbrad ei liigu kuskile suunas, pole eesmärke, ja sellistega kahjuks enam polegi millestki rääkida.
Kõik ainult kurdavad, et elu on nii raske, aga samas ei tee midagi selles suunas, et asju paremaks saada.
Eitea kus neid asjalikke paare võiks leida, kes heameelega külas käiks või kellega peredega koos spaades või looduses käia vms ?
Täpselt minu mõtted juba mõnda aega. Kust leida sõpru? Täpselt kellega naistejutte ajada või külla kutsuda/minna. 🙂 päris keeruline.
Mina olen ka aastate jooksul erakuks jäänud sõprade osas,vahest naudin seda aga teine kord jälle igatsed kellega koos jalutada,jutustada pokaali juures jne..mida vanemaks jääme seda vähem neid on,mõtleme hoolega kellele end avame ja oma aega anname.Sõprussuhte puhul hindan,et lastaks olla mul mina ise,ei suruta peale mida ma peaks tegema või mitte,ei seata kahtlusele minu otsuseid jne..
Paar aastat tagasi ütlesin mehele,et pane või tutvumiskuulutus,et otsin sõpra?
Mul oli 20 aastat südamesõbranna, kahjuks kolm aastat tagasi raske haiguse tagajärjel ta suri. Peale seda ma ei suuda, kuigi väga sooviksin, leida head sõbrannat, kellega vahel lihtsalt muliseda kui vaja juua klaasike või kaks ? Need mõned “sõbrannad” kes mind ümbritsevad ei tekita mul seda head sõbranna tunnet. Seega olen ka samas kohas kus leida sõpru, kellel on aega minu jaoks, kannataks ära minu lollused ja tobedused? See kõik on muutnud mind erakuks ja kinniseks inimeseks, olin elav, rõõmus ja tegus ?
Meie Sinu blogi vahendusel tutvusime ja kuna elutempo tõesti mega kiire, siis ei ole enam külla jõudnud ega ka suhelda väga mitte. Aga tore oli teid ikka Viljandi järve ääres näha <3. Nädalas on mul töölt 2 vaba päeva, L ja P nii, et võime plaani pidada küll, kui soovi on 🙂
Minul on ka tohutult raske uusi sõpru leida. Esiteks olen aastatega muidugi muutunud umbusklikumaks ja ei ava ennast nii kergesti.
Teiseks muidugi on suurem probleem see, et ma to-hu-tult vihkan nn small-talki ja klatšimist (Kroonikat ka ei loe). Aga need asjad tunduvad olevat need, mis nt töökollektiivides ja mujal inimesi kokku viivad ja ühendavad.
Kas kusagil on mingi “sõbra-tinder” sarkastilistele läbipõlemise äärel räntivatele lapsevanematele?
Soovitavalt 35+ vanuses esmakordselt lapsevanemaks saanutele 😛 Sest 23-aastaste lapsevanematega… noh, ei kliki. Teemad on niiiiiii teistsugused. Ja see on see seltskond, kes (just elukogemusest tulenevalt) ei riputa oma “sõbraotsimise” kuulutust kuhugi FB või Insta postituse alla oma nimega. Sest noh, väike maailm jne….