Kuigi mul on viimased nädal aega juba “fu*k this and fu*k that” periood ja ma heameelega kellegagi ei suhtleks, st ise väga ei kirjuta kellelegi esimesena, siis ega terve aasta tumedates toonides ei möödunud.
Ma olen iga aasta lõpus ikka kirjutanud kokkuvõtva postituse. Okei, mitte päris iga aasta. See traditsioon sai alguse 2018 aasta lõpus, kui kirjutasin, et möödunud aasta oli mu elu halvim: https://janeblogi.ee/oli-elu-halvim-aasta/
2019 lõpus puhusid juba helgemad tuuled: https://janeblogi.ee/oli-taitsa-hea-aastalopp/
2020 aasta lõpus olin korralikult segaduses, aga vist enamus olid, sest et #koroonaaasta: https://janeblogi.ee/oli-vahe-segane-aasta/
Ja kus ma olen omadega täna?
Mul on läinud tegelikult päris hästi. Ei saa väga kurta. Muidugi pikka nimekirja koos saavutuste, numbrite ja tunnistustega mul jagada ei ole. Päris palju olen endast ära andnud, aga ka tagasi saanud või isegi rohkem veel. Minu suurimad eesmärgid sellel aastal olid nt õhtuks kraanikauss tühjaks saada või aastavahetuseks pesukorv tühjaks või puhas pesu esmaspäevaks kappi või… no saate aru küll. Need asjad, mis kipuvad edasi lükkuma. 😀
Okei-okei. Minu suurimad saavutused sellel aastal olid kooli tagasi minek ja osaledes asjades, millele ma tavaliselt kohe oleks ei öelnud ning loobunud ehk ma astusin üsna mitmel korral oma mugavustsoonist väga palju eemale.
Kodus jõudsime väga palju remonti teha ja kodu muuta kodusemaks. Mulle väga meeldib, mida me siin teinud oleme. Tunne end kodus väga mugavalt ja mõnusalt.
Ma olen nutnud. Ma olen naernud. Ma olen tahtnud maha kärvata ja järgmisel hetkel olnud megatänulik elu eest. Ma olin depressioonis. Ma olen depressioonis ja tänaseks olen taibanud, et ma jäängi sinna ja see ongi nüüd mu elu. Üritasin väga palju võidelda depressiooni vastu, teda tõrjuda, ignoreerida, aga pekki, tõstan käed ja tunnistan, et las ta siis olla. We work it out ja see ongi mu elu osa.
Ma tean-ma tean, mõne jaoks ei ole selles midagi erilist, aga ega ma teengi neid asju endale. Enamasti.
2021 on kindlasti aasta, mil ma hakkasin jõule vihkama. Mul on jumala kopp ees sellest detsembrist ja kas ma olen ainus, kelle arvates detsember kestab liiga kaua? Järgmisel aastal kavatsen ma jõuludeks lapsed saata kellegi juurde, kes tähistab jõule ja ise lihtsalt kodus magada. Päriselt. 😀
Kuigi me tegime lahedaid asju – meisterdasime koos piparkoogimaja, tegime jahusõda, meil käis esimest korda jõuluvana ja palju nalja sai, siis… pärast olin ma nii läbi omadega, et kui saaks, võtaks ühe aasta jõuludest puhkust. 😀
Ja mida toob 2022? Ma ei tea. Ma ei ole eriline lubaduste pidaja, sest ma tean, et ei suuda neid täita. Väljakutsed? Ma ei tea. Võibolla. Pigem tahaks võtta rahulikumalt, keskenduda veel rohkem oma vaimsele tervisele, keskenduda rohkem lastele ja lihtsalt olla. Ma muidugi Geidule lubasin, et 2022 on aasta, mil ma endale autojuhiload ära teen. Kui midagi luban, siis jäämegi selle juurde, eks.
11.klassi plaanin ka kevadel lõpetada. Ma ei olnud siin ligi kuu aega tegelenud kooliasjadega, mahajäämisi oli nii palju ja korraks isegi mõtlesin, et davai, las jääb, saab ju järgmine sügis uuesti proovida.
Aga ei, võtsin end kätte ja vastasin kõik järgi, juhhuuu!
10 aastat emakeele grammatikat õppinud inimese kohta sa kirjutad hästi. Kuna sul on mõtteid . Selleks me loeme sind.
Sa võid lapsed mulle saata järgmised jõulud ? Kõlab veidralt võõra inimese ,,suust,, aga ma külalisi ootan alati ? Käib liiga vähe neid ,mis teha ? . Ma ka ei anna mingeid lubadusi uueks aastaks ,pigem panin enda jaoks soovid kirja . Tunnen ,et need on mulle poole tähtsamad kui mingid ulmelised lubadused mida pooled inimesed ei täida ka aasta ringselt ,miks peaks siis täitma neid järsku uuel aastal. Ja noo õnneks pole mu soovid nii ulmelised ka . Okei võibolla kellegi jaoks on aga minu jaoks on need maailma tähtsusega siis miks mitte elult aind neid soovida uueks aastaks?? Jah need võtavad minu eluolu tõttu kauem aega kui teistel aga unistuste välja ütlemisel on suur jõud ma loodan . Peamine on saada lapsuke ja teine on oma maja . Muud mu hing ei ihkagi uuel aastal . ?