Mulle just meenus, et mul on ju veel üks lapsuke ja täpselt täna saab ta 8 aastaseks – minu blogi. Juudas, kas ma olen tõesti 8 aastat bloginud?! Väga veider on ikka see aeg….
Ma mäletan päeva, mil blogimisega alustasin. Tegelikult ma ei teadnud sellest maailmast absoluutselt midagi, aga jälgisin ise Teele Mustallikas ja Iti-Pätrik Järve blogisid. Ma teadsin neid kooliajast – Iti oli mu koolivenna girlfriend ja Teele sõbranna sõbranna. Neil olid alati nii ilusad pildid blogis, et silm lausa puhkas. Teelel on muidugi siiani. Seda ma ei tea, kas Iti veel blogib üldse.
Igatahes, nende blogidest ma idee sain ka ise blogima hakata. Muidugi ei mõelnud ma, et hakkan kirjutama oma elust. Kuna mul tol ajal tekkisid ka ärevus- ja paanikahäired, naelutasin ennast ämma nelja seina vahele – jah, me elasime oma pisikese perega tol ajal ämma juures, Tallinnas. Siis oli meid veel kolm.
Ma istusin meie toas voodil ja tegin valmis selle pesa siin. Okei, tegelikult mitte päris siin, sest algne blogi oli blogger.com leheküljel, aga mida aega edasi, seda rohkem kasvas blogi ja mina ja tahtsin muudatusi.
Nii, tagasi algusesse. Kirjutama hakkasin ma üldse ju järjejutte. Kodus istumine pani fantaasia lendama ning nii ma hakkasin kirjutama seda üles, mida mu peake mõtles. Kes tahab lugeda, siis Facebookis selline leht nagu Uus algus – minu mõttetöö vili. ?
Sellistest järjejuttudest ma alustasingi. Kusjuures ma ei jaganud neid kellelegi. Alles hiljem tegin Facebooki lehe ja riputasin jutud ka sinna üles. Muidugi vandusin ma endale ka käsi südamel, et mina ei hakka never oma elust siin kirjutama! Neveeeer!
Mis on ülimalt hea näide sellest, et never say never, eks?
Ja kus ma nüüd olen? 8 aastat hiljem siin, Roosna-Allikul, kolme lapse võrra rikkam. Ja teie teate põhimõtteliselt kõike mu elust. ?
Te olete näinud natuke Hendriku kasvamist, olete olnud minu kõrval teise, kolmanda ja neljanda lapse sündides, olete näinud minu lapsi “suureks” kasvamas. Seda, kuidas nad teevad oma esimesed sammud, kuidas ennast esimest korda püreega kokku mäkerdavad, nende esimesi hambaid, nende naerukilkeid, kuulnud nende esimesi sõnu… Praktiliselt olete nagu kaasvanemad minuga. ?
Te olete näinud mind kasvamas – päris paljud on öelnud, et olen siin aastatega teinud läbi suure arengu ja ma ise ei märganudki tegelikult seda, aga kui hakkan vaatama väga vanu blogipostitusi, siis pean nõustuma – ma olen justkui suure(ma)ks kasvanud. Ka piltlikus mõttes. ?
Te olete olnud mu kõrval, kui oleme asju pakkinud ning vana koduga hüvasti jätnud ja uude koju kolinud. Te olete olnud mu kõrval, kui olen püüdnud kaalu alandada. Te olete olnud mu kõrval, kui ma olen miskit lolli kirjutanud – olete mind maa peale tagasi tirinud, olete nõu andnud, olete minuga mölisenud, olete mind kiitnud, olete mind lohutanud, olete mulle kaasa elanud. Te olete olnud minuga ka siis, kui olen täiesti katki olnud. Te olete olnud minuga depressioonis. Olete nukrutsenud minuga mu halvimatel päevadel ja rõõmustanud koos minuga parimatel päevadel.
Ma võin öelda, et ma ei tunne teid, aga samas olete teie, kes te kõik need 8 aastat mu kõrval olete olnud, just need, kes teavad mind kõige paremini.
Ma ei oleks elu sees uskunud, et ühest blogist ja viiekümnest järjejutust võib kasvada välja midagi sellist nagu mul siin täna on – ma armastan kirjutamist, ma armastan teiega oma elu jagamist, ma armastan seda, et mul olete teie. Ja kuigi ma olen siin ka palju pisaraid valanud, vaimselt palju kannatanud tänu valikule niimoodi blogida, siis ma ei kahetse hetkeks ka, et olen selle tee valinud.
Olen nende 8 aasta jooksul tohutult õppinud. Olen saanud väga palju ja häid tuttavaid, olen saanud häid elamusi ja ägedaid kogemusi. Ma olen tänulik igale ettevõttele, kes on usaldanud mulle oma tooteid või teenuseid. Kõik need koostööd ja elamused on blogimise kõrval ainult suureks preemiaks olnud. Aitäh!
Aga kõige suurem aitäh läheb teile, mu armsad sõbrad (jah, jälgija on öelda kuidagi liiga ametlik nende kohta, kes sind aastaid toetanud on, eks). Need sõbrad, kes on minuga olnud algusest peale ja ka need, kes on hiljem tulnud. Te kõik olete mulle midagi õpetanud ja nagu ikka – ilma teieta ei oleks see blogi siin selline nagu ta on. Teate ju küll, no readers, ni bloggers! ?
Ja Kerly – mu parim sõbranna. Kas ta oleks täna mu parim sõbranna, kui ma ei oleks blogima hakanud? Suure tõenäosusega ei. Temast rohkem minu masti inimest vist sellel planeedil üldse ei eksisteerigi.
Ma loodan, et kannatate veel mind paar(kümmend) aastat ning näete mu lapsi täiskasvanuks sirgumas ja võibolla viitsite ka mu lapselapsed ära oodata. ?
Nii heas kui ka halvas, eks? Aitäh! ?
Palju palju õnne kulla Jane sulle ja blogile. Mul nüüd hea meeles pidada sest täpselt täna 13 aastat tagasi sündis minu ellu minu pesamuna ja sai alguse piiritu armastus ema ja poja vahel.
Aitäh! ?
Palju õnne ka sulle ja su pojale! ?
Helen ja Jane ma soon teie lapsed ära hihiiiii ?
Ma olen su tulihingeline fänn ❤️
Awwwwww
Ma täiega fännan sind omg lugesin su kohta perekoolis ja kägudega käime vahest lugemas, omgggf su mees nii sexikas et anna või otsad omgggfgg tahaks endale kaa selliseid lapsi omgggfgg
Omg aitäh ?
Omgggdfff millal mehega jälle lahku ja millal uus Päts ahju tuleb ? Ootan põnevusega uut postitust
Pole veel plaane teinud, aga annan kindlasti sulle teada musuke
Lapsed said lapse v? ? irw
Mhm
Palju palju õnne Jane su blogile ?
Su blogi on väga põnev jälgida ja teemad huvitavad..