Ma ei suutnud välja mõelda, mida selle postituse pealkirjaks panna. Käisin perekoolis, mida ma viimasel ajal tihti teen. Julgen käia ja tõesõna, julgen seda ka tunnistada, sest mind paeluvad sealsed teemad blogijatest. Ma vahel mõtlen endamisi, mis imeloom see blogija on, kellest anonüümsed käod armastavad pea iga päev seal teemasid valmis vorpida. Küll on täiesti müstiline see, et tuntud blogijatel pole autojuhilube. Küll on nende jaoks nõme, et blogijad raha teenivad või turundusega tegelevad. Üks aeg jäi neile hambusse Malluka koeraprobleemid.
Ma ütlen, et Mariann peab üks jumala paksu nahaga naine olema, et sellist jama taluda. Ta küll ütleb, et ta ei käi põhimõtte pärast seal perekoolis ja tõesti, ma ei soovitaks tal seda teha ka. Pole mina oma elus nii õelaid inimesi kohanud, kui seal foorumis. Mina olin neil ka kunagi hambus. Küll tembeldati mind vähihaigeks õudusfilmi tegelaseks, kes on parasjagu filmist “Vimm” välja astunud. Küll olen ma midagi muud valesti teinud ja ära teeninud auväärt perekooli kägude “kriitikanooled”.
Täna käisin jälle kaemas, mis seal toimub. Nüüd on uus teema, mille kallal nokkida ja arutleda- Marianni soov lapsendada. Egas seal midagi uut ei ole. Samad sisutühjad kommentaarid, “kriitika” ja mitte midagi muud. Täna avastasin sealt ühe blogipostituse (link!) ja jäin mõtlema kui hea, et ma pole otsustanud enda laste arenguid ja elusid blogis kajastada. Jah, ma olen ühtteist jaganud siin nende hullumeelsetest tegudest ja ma arvan, et pisikesed lollused on lapsepõlve lahutamatu osa. Kes meist poleks lapsepõlves lollusi teinud? Kes meist kasvas üles nii, et alates sünnist kuni tänase päevani oleme me teinud ainult õigeid asju ja mitte ühtegi viga? Mina olen selliseid seiku jaganud pigem huumorivõtmes. Muidugi jagan ma ka ilusaid hetki ja laste tegemisi. Neid kajastan ma peamiselt Facebooki lehel.
Ma tunnen nii suurt kergendust, et ma pole kunagi mõelnud kirjutada siia sellest, millises arenguetapis on üks või teine laps. Mida nad oskavad ja mida mitte. Ma arvan, et iga lapse areng on individuaalne ja tähtis. Tähtis eelkõige oma vanematele.
Olen teadlik, et kõik, millest kirjutad sa oma blogis, kõige selle kohta on õigus ka teistel kirjutada. Ma olen küll paksu nahaga, aga vist mitte nii palju, et suudaks lugeda arvamusi täiesti võhivõõraste inimeste poolt. Olen otsustanud säästa ennast ja oma lapsi.
Laste areng on nagu vanemate võidujooks: kelle laps hakkas enne keerama, roomama, potil käima, lugema jne. Olen aru saanud, et mida vähem sellistest asjadest rääkida, seda lihtsam on elu 😀
No mine pekki, ma kirjutasin just piiiikkkkka teksti maha ja siis see lihtsalt kustus ära 😀
Võtan siis uuesti lühidalt kokku – Mallukast nii palju, jumal hoia.. No vaadake Marit, kas tõesti ta näos peegeldub mingi ilge piinarikas elu? EI – laps on jumala rõõmus koguaeg, juba see ütleb nii mõndagi 😀 Iga ema tunneb enda last kõige paremini, lapsed ei ole kõik ühe puuga ju löödud. Ühe pere lapsed samamoodi – kõik erinevad. Ei ole ju vahet üldse, mis teised arvavad.. Las nad siis arvavad edasi, kui neil seda nii väga vaja on 😀 Aga lapsetud arvajad võiks vähemalt oodata, millal endale perre lapsed tulevad, alles siis hakkab arvamismäng pihta 😀