Kui me heidame koos pimedas toas voodisse, poete te mulle tugevasti kaissu. Võitlete ja trügite, kumb kiiremini emmeni jõuab, kuid minu kaisus on teil ruumi mõlemale. Laialt. Te ei taha kohe üldse magama jääda. Te aina muudate oma asendit, kihistate naerda, kiusate teineteist, et emme tähelepanu saada.
Üks hetk olete te sellest väsinud ning teie silmalaud on juba nii rasked, et vajuvad kinni. Läbi une sätite te end veelgi rohkem emme kaissu, et oleks kindlustunne magades. Mina aga ei saa magada, olgu mul nii suur uni, kui tahes. Ma ei saa magada, sest olles teiega koos teki all, tuleb paratamatult pähe mõtted, kuidas mul on vedanud. Vedanud, et mul on kaks nii tublit, andekat, armsat, aktiivset, siirast, lahedat, imelist kaks poissi, keda olen mina oma kõhus kandnud. Valmistanud teid ette selle maailma jaoks. Aitasin teil tõusta jalgele, aitasin leida teil tee potini, näitasin ja õpetasin teile, kuidas ise süüa.. Aitasin kõike seda, mida üks inimene vajab oma vanemate poolt, et õppida ära elementaarsed oskused muutuda imikust väikeseks inimeseks.
Vahel muudate te mind närviliseks ja panete kukalt kratsima oma pahandustega, kaklemiste ja kraaklemistega. Kuid see, et te olete olemas, see kui armsalt te suudate selle kõik tasa teha.. Ma võtan selle kõik avasüli vastu.
Ma poleks iial arvanud, et emadus ja kaks last mind nii väga muudavad. Muudavad mind palju paremaks inimeseks. Ma arvestan teistega rohkem. Ma suudan mõista inimesi rohkem. Ma suudan rohkem hoolida ja tunda.
Teie olete mulle oma lühikese elu jooksul andnud rohkem, kui mõni ammune tuttav 10 või 15 aastaga.
Oeh, mul endal ka 2 väikest poissi ja sinuga mul vanust kamh vist sama palju. 🙂
Meil on vedanud! 😀
Kas poisid magavad sinu kaisus?
Vanem poeg väga harva, sest tal ikkagi oma voodi olemas. Pisemal ka oma voodi, aga enamus kordadest tuleb öösel emme-issi kõrvale.