Nendest suhetest

Ma tegelikult mõtlesin esialgu instagrami nunnu pildikese panna ja seal all arutleda sel teemal, aga ma tean kord juba ennast – sinna ei mahuks kõik ära, mis mul öelda on. Kui mingi teema on hingelähedane, siis ma võin sellest väga pikalt rääkida.

Seega, mõistlikum on ilmselt siin sellest rohkem kirjutada ja oma mõtteid jagada.

Ma olen viimasel ajal üsna tihti instagramis jaganud videoklipikesi või pildikesi, kuidas mul lapsed omavahel läbi saavad. Sealt võibolla olen kujundanud ka sutsu liiga ideaalse pildi nende omavahelistest suhetest – tegelikult ka nad vahepeal kaklevad, mölisevad ja tülitsevad omavahel, lihtsalt oleks imelik minna nende konflikte lahendamise asemel filmima. 😅

Ja kuna ma olen saanud megalt kirju, et mul on lapsed kokkuhoidvad ja nii armsad üksteise suhtes, siis hakkasin sellele teemale rohkem mõtlema. Lausa nii palju rohkem, et rändasin enda lapsepõlve.

Hakkasin mõtlema sellele, kas lapsevanemad saavad teha ära midagi, et mõjutada oma laste omavahelisi suhteid lastena ja ka tulevikus? Sest, kui mina näiteks endale esitan praegu küsimuse, et mida ma saaksin teha oma laste omavaheliste suhete soojendamiseks, siis… ega ma ei oskagi sellele kohe vastata. Kas saab üldse õpetada lastele oma lähedasi hoidma ja armastama? Kas see ei peaks tulema loomulikult?

Muidugi ma julgustan neid koos tegutsema ja konfliktide korral sekkun/aitan leida lahendust ja ka lasen neil endil lahendada, aga mida veel ära teha?

Ma arvan, et liiga palju ei saa ka peale suruda teisi inimesi ja suhteid – siis võib olla vastupidine tulemus. Kopp saab ette.

Kui ma hakkan mõtlema oma lastele, siis tõesti – enamasti on neil suhted soojad, nad hoolitsevad teineteise eest ja neil omavahel on sellised armsad suhted, mida ma enda lapsepõlvest küll ei mäleta. Ma mäletan, et ma õega aina kaklesin ja mul oli temast pidevalt siiber. Vend kolis üsna varakult vanaema juurde ja ega meil mingit suhet polnudki.

Ja ega tänaseni pole. Ma ei tunne nendega mingit lähedust ega midagi. Ütleks, et nad on mulle lihtsalt niisama tuttavad. Kes pole just mu esimesed valikud suhtlemiseks, aga viisakusest saab ikka vahel läbi käidud – meil lapsed omavahel suhtlevad palju.

Mida mu ema oleks saanud ära teha, et meil oleksid lähedased suhted? Ega ma ei taha ja oskagi talle midagi ette heita. Ma ise usun, et soojad suhted tekivad ise. Ma arvan, et seda kopeerivad lapsed ka täiskasvanute pealt – kui nad näevad, et ema ja isa suhted on soojad ja armastavad, siis nad pakuvad ka ise samu asju oma lähedastele.

Sest ma ei tunne, et oma laste puhul oleks ma ekstra midagi selleks teinud, et nad üksteist siin õhtuti kaisutaks ja nunnutaks, koos mängiks ja hoolitseks teineteise eest – nad lihtsalt ongi sellisteks inimesteks kasvanud.

Nad hoolitsevad enamasti teineteise eest täiesti vabatahtlikult – ei sunni neid omavahel hästi läbi saama, kallistama, kaisutama jne. Eks vahel ikka palun abi kellegi järel valvamisega või midagi, aga enamasti olen ma seda meelt, et lapsed ei pea olema oma noorematele õdedele/vendadele teised lapsevanemad.

Ja mul on tohutult vedanud.

Mu üks soove ja eesmärke lapsevanemana on see, et mu lastel oleksid soojad suhted – eks lapsed ikka kaklevad ja tülitsevad, ka minu omad, nagu ma mainisin ja usun, et see käib elu juurde. Ka täiskasvanud ju tülitsevad. Aga minu soov ongi, et neil ikkagi enamasti oleks soojad suhted, lapseeas ja et need säiliks ka täiskasvanutena.

Mul on ju ometigi kuus last ja mõelge, kui palju ilusamad elud neil täiskasvanutena on, kui nad teavad, et kõik õed-vennad on neil alati olemas ja nad saavad üksteise peale loota, vahet pole, mis elu ette toob.

Mina ei tea, mis tunne see on. Ma nii väga sooviksin, et teaksin, sest ma tunnen ennast väga tihti just selles mõttes üksinda, et mul nagu poleks pere – pere, kus mina kasvasin ja välja kolisin. Tunnen ennast niiöelda üksiku liikmena. Mul oli justkui pere, aga siiski on üksik tunne, nagu… ma ei oskagi seletada. Nagu ma oleks nüüd ihuüksi terves maailmas.

Ja nüüd on mul oma pere. Ja ma tahan pakkuda neile kõike seda, millest ise nii väga puudust tundsin/tunnen. Ilmselt on ka loogiline.

Sellised mõtted täna. 🤍