Mul on ääretult hea meel, et keegi selle foorumi ette võtab ja midagi teha kavatseb selleks, et inimesed hakkaksid kord aru saama, kas tasub oma mõtteid valjult internetis välja öelda. Isegi kui sa ei tee seda oma nime alt.
Ma otseselt nüüd lakke ei hüppa rõõmust ja mõtle, et jess saab elama hakata, aga siiski liikusin ma mõtetega positiivsemas suunas, kui kuulsin, et asjad juba lähevad sinnapoole, kus on meie, blogijate ja teiste inimeste, keda on solvatud, kord midagi öelda ja teha.
Ja solvangute all ma mõtlengi solvanguid, mitte kriitikat. Nendel kahel teeb igaüks tänapäeval vahet, v.a perekoolikad ise. Nad on ületanud juba kõik piirid ning on seal maal, kus nad ei suuda teha vahet sellel, kas nad sõna otseses mõttes solvavad ja mõnitavad inimest või kritiseerivad. Kahju, eksole. Võiks lausa öelda, et sellised inimesed on haiged. Vaimselt.
Kui eile minult taheti, et ma kirjutaksin lühidalt, kuidas mind on seal solvatud ja kuidas ma olen ennast tundnud, hakkasin otsima perekoolist vanu teemasid, mis minu kohta seal kirja on pandud. Toon teienigi mõned pärlid.
“Kas tal on kemoteraapia olnud ja kiiritusravi olnud? Kulme pole ja juuksed on ka vist parukas ning nahk nii kahvatu. Jõudu paranemiseks!”
Tundub nagu jumala okei, eksole. Mind solvab siin see, kuidas võõrad inimesed, võõras kohas ja omavahel arutavad seda, kas mul on vähk või ei. Parukas? See juba on solvav. Kulme pole? Seegi on solvav, sest mul on sünnist saadik kulmud olnud, ma lihtsalt kartsin neid värvida. Minu meelest see kommentaar on solvava alatooniga. Miks inimesed ei tule otse küsima? Järelikult kui seda hakatakse kuskil foorumis teiste võõraste inimestega lahkama, on see mõnitus minu pihta, mitte tõeline mure, mis ja miks mul olla võib.
“Millal järgmine spermadoonori vahetus plaanis ning millal uus päts ahjus?”
Ainult üks mõnitaja ja solvaja kutsub last pätsiks. Spermadoonor? Kas ma sain õieti aru ja sa just ütlesid, et ma käin mööda linna ning lasen endale lapsi teha? Jällegi minu jaoks üsna solvav.
“Nagu jaapani õudukast välja astunud. Veel hullem- ei tööd, ei kodu, ei haridust, see-eest rullnokast mees, kaks titte ja “elustiiliblogi”. Elustiil- odavad ja koledad hiina kaltsud.”
See vist oligi minu jaoks kõige solvavam neist kolmest. Miks? Kas saab mitte solvata, kui sulle öeldakse, et sa oled nii kole, et meenutad lausa õudusfilmi tegelast? Lisaks väited, nagu mul poleks kodu, haridust, minu lapsed on mõttetud ja mees veel mõttetum. Ja loomulikult käin ma ringi kaltsudes.
Tõsiasi on see, et tegelikult need tekstid ja kommentaarid ei olegi kõige solvavamad. Teate, mis solvab kõige rohkem selle foorumi juures? Need samad anonüümsed ütlevad selle kõige põhjenduseks “kui sa avalikult juba blogid, siis ole valmis kriitikaks!”. Jah, nad nimetavad solvamist ja mõnitamist kriitikaks. Kohe päris ausalt.
Nemad on kõige ilusamad, targemad, paremad, paremad emad, paremad elukaaslased ja üldse kõige paremad inimesed siin maa munal, sest laste kasvatamise, kooliskäimise, töölkäimise, mehe ja kõige muu saja tegevuse kõrvalt on neil aega minna foorumisse, libistada silmadega üle erinevate teemade ja neis kaasa rääkida. Arutleda, kes on kõige ilusam blogija, kes on kõige koledam blogija, kes peaks üldse maha kärvama, kes on loll, kes on tark.
Ei noh, ma ju saan täiesti aru, et ikka arutatakse erinevate blogijate üle, aga ma ei austa absoluutselt kujusid, kes foorumis räägivad ala “ta ei oska üldse kirjutada, tal sellised kirjavead, et anna otsad ja teemad on ka igavad, blogi on ühesõnaga jumala sisutühi” jutte. Kui nad oleksid reaalselt kõiketeadjad ja -oskajad, miks nad ei tule sulle otse kirjutama, et sul on kirjavead, blogi on sisutühi ning katsu natuke huvitavamatel teemadel kirjutada? See anonüümselt heitimine näitabki seda, et nad teevad sellist komejanti alusetult. Oma igavuse peletamiseks. Oma verejanu kustutamiseks. Oma vajaduste rahuldamiseks, sest ilmselgelt saavad nad mingit rahuldust sellest kõigest.
Seal on veel minust kirjutatud, aga ma tõsimeeli ei raiskaks oma aega nende otsimiste peale veel ja veel. Need kolm pärli on piisavad. Kuldsed sõnad kuldsete sõrmede poolt kirjutatud.
Ma loodan, et foorumi pidajad saavad vastu näppe selle kõige eest, mida nad seal lubavad korda saata. Kui sa oled omale foorumi teinud, võiksid seal korda hoida, aegajalt üle vaadata, mis erinevate teemade all toimub. Inimesed ületavad piire. Ikka kõvasti. Mina ei ole see, kes peab mööda googlet otsima, mida minust kirjutatakse ja foorumile kirja saatma, et “õu võta maha pls”. Sa pead ise hoolt kandma enda foorumi eest. See oleks umbes sama hea, et ma sünnitan lapse ja lasen kellegil teisel vastutada tema käitumise ja olemise eest. Miks ma pean seda tegema? Teised ju tahavad ka mu last ninnu-nännutada, las vastutavad siis.
Kõige jubedam teema minu meelest on seal see, kes on blogijatest kõige ilusamad ja kes kõige koledamad. Täiesti absurdne ilueedide kokkutulek, ausalt. Ma nii tahaks, et oleks kuidagi võimalik kõik need teemad võtta ja ükshaaval hakata IP aadressi kaudu uurima, kes miskit on postitanud. Laoks kõigi näod letti ja vaataks üle ükshaaval. Oi see oleks hea.
Ma loodan veel, et ikka enamus blogijad, keda seal sõimatud ja materdatud on, ütlevad oma sõna sekka, kui läheb neile koha kätte näitamiseks. Ärge häbenege, ärge jääge varju. Öelge välja kõik, mida on teile öeldud, sest nüüd on meie kord. Mitte tagasi teha. Vaid näidata, et keegi pole nii ülim, et võiks teisi halvustada ja solvata.
mõned leebemad minu kohta käivad sõbralikud kommentaarid on näiteks sellised:
„Liiga suured hambad ja loppis, aga noh ta magamata ja joob palju veini ka vist”,
„Välimust kritiseerida on küll lapsik, aga no andke andeks, kolmekümnendates see prouake küll välja ei näe. Keskealine muti.„ „Hädapätakast keskealine tibi, kes oma eluga hakkama ei saa. Lapsest on kahju.”
Ja need on leebed:) Kihvt koht see perekool!
Ma arvan, et Sul ja teistel blogijatel, kes selle jura peale leili lähevad, ei ole tõelisi muresid. Mis vahet seal on, mida kuskil netiavarustes keegi kirjutab? Kas see muudab sinu elu? Kas see muudab sinu vaateid? Mida see siis sinuga õigupoolest teeb? On omamoodi irooniline, et perekooli kanadele peab vist ka sõda see Mallukas, kellele toob leiva lauale see, et ta sõimab ja mõnitab blogis neid, keda heaks arvab. Minu meelest on ta ise täpselt samasugune nagu perekooli idud, kellel pole aju. Vahva vaadata, kuidas üks sõimab teist, ühed mustad mõlemad. See näitab, et eesti blogijad on paras lasteaed, kellele läheb ikka väga korda, kui nendest üks lause halvasti kirjutatakse.
Ma arvan, et sa ei tea, millest sa räägid. Kui sind kuskil foorumis solvatakse, räägiksid ilmselt teist juttu. Paistab et oled ise üks neist kägudest.
Selle ühe lause peale pole mul midagi öelda. Sina kirjutasid sinna ehk yhe lause.. teised rohkem. 🙂
Ma ei ole märgand, et minust oleks perekoolis kirjutatud. Õnneks vist ei ole, sest siis oleks kaagutamist päris korralikult 😀 Aga mind nii ärritab, et vabanduseks solvangutele ja mõnitamisele ja üldse kõigele negatiivsele öeldakse “aga sa blogid avalikult, oled ära teeninud selle” või “peadki taluma neid solvanguid.” Miks? Miks avalikult blogimine teeb kuidagi halvemaks nt naabri Mallest, kes anonüümse käokombel solvanguid jagamas käib. Ei, minul on kahju sellistest argpüksidest. Ma tunnen neile kaasa, et neil endal pole julgust öelda, millega ta igapäevaselt tegeleb, sest salaja kardab ise samasuguste solvangute ohvriks saada. Neid, mida ise jagab….
Üks asi on lihtsalt kommenteerimine ja kritiseerimine, mis on paratamatus ja kaasnebki sellega, et blogijad oma elu avalikult elu interneti laiali laotavad, küll aga on hoopis teine teema internetikiusamine, millel võivad kurvad tagajärjed olla ja seepärast ongi vajalik kontroll sellistes foorumites.
Välimuse jms kommenteerimise peale ei ole muidugi mõtet “leili minna”, sest 1) maitsed on erinevad 2) igas kriitikas on tihti killuke tõtt ja 3) kõigile ei saagi meeldida, aga jällegi kui minnakse kommenteerima lapsi ja perekonda, kellest näiteks blogija üldse ei kirjutagi, siis see on alatu anonüümikute poolt
Ära võta südamesse! Kui nad juba sinu blogist teavad, siis on võimalus, et nad on ka seda loevad. Inimesed on väga väga kriitilised. Kuidas sina elad pole kellegi asi. Oluline on see, et su pere oleks õnnelik, katus peakohal ja söök laual.