Uuuh, ma olen siit eemal olnud täpselt 12 päeva ja ma juba hakkasin end imelikuna tundma, sest ei saanud kirjutada, ei saanud suhelda ega midagi. Samas nägin ma, kui palju võtab ära aega internet ja blogi. 12 päeva olin ma põhimõtteliselt päevad läbi ilma internetita. Õhtul käisin härra telefoniga korra meilikastis ja facebookis, muud midagi.
Endalegi imestuseks ei kraapinud ma seinu ega läinud hulluks. Ju siis sõltuvust pole. Sain ilusti hakkama.
Täna aga olen ma tagasi. Kuigi uus internetimaht hakkab kehtima esimesest kuupäevast, siis Elisa vist otsustas natukene head meelt teha ja üks päev varem uue mahu avada. Noh jah, mis seal ikka. Muidugi ma kibelesin siia, sest viimasel ajal on palju juhtunud ja olnud, millest kirjutada tahaks. Häid ja halbu asju.
Hetkel kirjutan ma ühest laupäevast, mis algas Tallinnas Kalev Spa ees ja lõppes otsapidi Padise kloostris. Nimelt ostsime me eelmisel laupäeval ujula pääsmed. Chillis on muide vahepeal jumala head soodukad. Kuna polnud lastega väga kaua aega ujumas käinud või perega üldse koos midagi teinud, mõtlesime, et why not, läheme ujuma! Kalev Spas selgus aga, et seal on mingi süsteemirike ehk ujuma sai mindud, aga need käepaelad ei töötanud. St, kappi said oma asju panna, aga lukku uks ei läinud. Kuna lubati, et rike eemaldatakse kella 16ks (me jõudsime sinna kell 14), mõtlesime, et läheme sööma kuskile, istume ja lööme aega surnuks. Sõime söögid ära, helistasime Kalev Spasse ja selgus, et tegelikult nad ei olegi kindlad, et kella 16ks rike eemaldatakse (sildil oli see kellaaeg kirjas).
Siis aga mõtlesime, et mis me ikka ootame tunde ja tunde, äkki istume lastega siin linnas õhtuni ja ei pruugi ikka ujuma saada.
Otsustasime linnast välja sõita. Haapsallu. Enne käisime Malluka juurest läbi, sain Lotte piinakambri enda koerale, mis esialgu lastele rohkem meeldis kui koerale, aga nüüd on Tommy juba selle pesa omaks võtnud. See puur on nii suur, et sinna vist mahuksin mina, mu kaks last ja härra ka ära. Uhke loss, võiks öelda. Tommy veedab enamus ajast ikka vabas ruumis, aga ta viib oma mänguasjad kõik sinna (uks on ööpäevaringselt lahti, läheb ja tuleb, millal tahab) ja vahel, kui lastega mängimisest keel vestil on, on see kohake tema jaoks unelmate puhkepaik.
Veetsime öö Haapsalus. Eriti midagi seal ei teinud, sest jõudsime suht hilja. Järgmine hommik pistsime varakult plagama, sest meil oli plaanis lastega Padise kloostrit ja linnust külastada. Lastele klooster nii meeldis. Saime seal sees isegi käidud ja ühe torni tippu ronida, kust avanes nii võrratu vaade. Seal ringi kolades jõudsime ühte saali, kus ma mõtlesin, et selles kohas võiksime me pidada kunagi oma pulmapeo. Mulle meeldivad sellised varemed, millel on tohutu ajalugu.
Linnust me üles ei leidnud. Isegi mitte teisel korral, kui Padises käisime. Küll on meil aga lastega plaanis minna Rakvere linnusesse ühel nädalavahetusel, sest nagu Hendrik ütleb: “No tahame seda linnumaja (linnus siis :D) ka vaadata!” Siis peab linnuse ka üle vaatama, aga mõne uhke ikka.
Me ikka üritame iga nädalavahetus lastega kuskil käia või midagi kõik koos teha. See aeg on justkui perega koosolemise aeg. Üks nädalavahetus tahaks Rakvere linnusesse minna, teisel uisutama. Hendrik vaatab telerist “Meie pere ja muud loomad” sarja ja nägi seal lapsi uisutamas ning peale seda tahab ta ka ise selle ära proovida. Mis mul saab selle vastu ikka olla. Isegi ajaks uisu alla ja rändaks tagasi põhikooli aega.
te suitsetate w?
Ei
Ühes postituses sa ei soovi abielluda teises soovid küll käivad need tujud kiirelt:D aga see selleks see oli sõbralik norimine. Aga huvipärast kysin kus teil koer on kui ise öösel kodust ära olete? Kui tihti te jalutamas käite? Ma isegi juba 9 aastat koeromanik olnud olen nii majas kui linnas kortrris elanud ja nüüd jälle majas õnneks on meil aed ees ja välja laskmise vaev vaid. Aga korteri elu mäletan kui hea trennnina sai hommikul enne kooli käidud jalutamas , peale kooli, peale õhtusööki ja ma olen hiline magama mineja siis käisin ka veel kuslil kaksteist taga ka veel väljas ja igas korteris olen elanud viiendal kus pole lifti:D
Ma arvan, et kûsitav oleks, kui ma kirjutaks ühel päeval, et ei taha abielluda ja juba järgmisel, et siiski tahan. Nendel kahel teemal on ikka pikem ajavahe olnud ja ma arvan, et inimene võib oma meelt ju muuta.
Koer on kodus. Jätame võtmed kas ämmale või mehe vennale (elavad pm kõrvalmajas). Aga seda öösel äraolemist on üldjuhul väga vähe. Sinna, kus koer lubatud, võtame muidugi kaasa. Jalutamas käime üsna tihti- peale söömist, peale magamist, niisama metsavahel jalutamas, peale mäbgimist. Tänaseks koer teeb ilusti oma hädasid väljas, annab märku, kui välja tahab. 🙂